Nüüd on minu kord tunda süüd, sest ma elan mõnikord sellest mida pole olemas, sest mind ennast pole nendes asjades olemas...I'm on the road to who knows where..I'm in hell ..ühesõnaga.. ega seda teist moodi ma praegu väga nimetada ei tahakski...mentaalne põrgu.


Aga ei , aeg ei oota, ainuke mida tegema pean on nüüd jälle kuidagi põlvedelt püsti saama, puhtaks kloppima ja edasi jalutama..sinuga või sinuta, aeg ei oota ...
Ma kardan ka paljut ja mulle teevad ka mõningad asjad liiga, aga ma pean mõtlema kõik selgeks, valima suuna ja lihtsalt pürgima... tead ise ka et läbi raskuste tähtede poole , seda ka sinuga või sinuta.

Kui kurb see tänane õhtu ka poleks..

..mul pole kahtekümmend aastat, et tuhas sorida (see ei tähenda, et mul ükskõik oleks)... ma ei unusta, aga sorima ikkagi ei hakka, et mitte tappa ennast omaenda mõtetega...

Homme lähen kooli jumala jala, et nautida hommikut, et teha pea korda ja visata kõik, mis tundub üleliigne tuulde...

..Surm olla võib küll inimese isand,
ei lembusele levi ta diktaat.
On iga elu Armastuse visand:
üks kirkalt merelt randa ruttav paat.

kell on 2.31 ja mul pole seda fkin und üheski silmas...