Uskumatu, mida teeb üks näiliselt ohutu nohu inimese mõistusega. Nojah, ma arvan, et tujus on süüdi haigus. Mul on vist see.. noh...anaesthesia dolorosa või mis iganes...Arvatavasti läheb kogu organismi energia mujale, kui tunnetele. Aga see ei tee minust veel surnud inimest .. mõistus täitsa töökorras ja analüüsimisvõime ei ole vist kõige objektiivsem, aga seda võimet ikkagi on...veel.
Mis ma öelda tahan on see, et tahaks sitasti öelda, aga kuna powerit mu sõnades nkn poleks siis ma arvan, et ma jätangi kõik nagu on ja jätangi ütlemata..kõigile, endale- no kei, endaga ma räägin paratamatult.
Kohutavalt pettunud olen, aga sõna ''pettunud'' ei ole just kõige õigem...see on liiga pehmete nurkadega sõna...liigagi pehmetega.Näed, külmavärinad tulid selle peale, et ma hakkasingi mõtlema, mis karvane tunne see siis selline on...?
Ma jätan pooleli selle mis on ja alustan otsast peale... teistsuguse suhtumisega... külmemana, ma tahaks seda, nii väga... Ma võiks targemaks ka saada kunagi...mitte uskuda mingit udu, mis pähe koguneb. Ma jätaks tulemata kui ma oleks teadnud, aga ma ei kahetse ikkagi...
Ma ei ole pahane ...ma olen ikka raevunud...hah... ei ole tegelikult...lolz:)
Mul on vist ükskõik...sest ma peaks arvama, et näiv on jääv...aga kõik räägib ainult sellest, et see on nii mööduv, nii mitte päris... Nagu too laev, mida polnud olemas.
Mitte ainsatki sõna ei ütle ma enam. Mitte ainsatki... sest nii ei saa. E i s a a...
Sa..
..anna aega..