Täiesti endast väljas laps ja mitte närvis vaid endast väljas... kaks erinevat asja.
Lihtsalt ei leia endale kohta. Mõtlen oma olematuid mõtteid ja ei jõua mitte kuskile, sest ma olen ennast mingiks perioodiks ammendanud, minu mõtted on end ammendanud, ilmselt ka püüdlused. Kuidagi niiiii lamp ja endalegi võõras. Kõik päeval kuuldud, kõik mis kõrvu lõikabs oli justkui meelega, selleks, et ma ei saaks ennast lõdvaks lasta, selleks, et jõuda oma mõtetes tagasi sinna, kus olen mina täiesti võimetu, jõuda selleni, mida ma ei suuda vist mitte kunagi lõpuni lahendada... Ühelt poolt ma tahaks ja ma julgeks öelda, et mul on pohhui, aga kuna ma tean, et mõne tunni või päeva pärast ma tajun iga rakuga, et mul siiski ei ole siis ...ma ei tea. Teiselt poolt- tahaks öelda või isegi karjuda poolpisarais: '' tee midagi!!''... aga ei tea kelle polle selle hüüdega pöörduda ja ma olen enam kui kindel, et see on ajutine ajusurm. Võrdne meelepettega.
Situatsiooniline depressioon vm.
Noh ma feilin ju aegajalt, juhtub.
Juhtub.

Tegelt oli täna veel üksjagu sündmusi, aga .. ma ei viitsi ega taha midagi kommenteerida, võib minna veidi sentimentaalseks ... või kalduda üldse valele teele...

Vastused tekitavad veel rohkem küsimusi, aga kui pole vastuseid, siis ei saa juba eos midagi tekkida.

Vähemalt ma tunnen ennast rahuliku inimesena või äkki see polegi tegelikult rahu...

Lii:'' ...aga ta tulebki tagasi, et saaks uuesti ära minna.''