Lost till you're found
Swim till you drown
Know that we all fall down
Love till you hate
Strong till you break

If ever your will starts crashing down
Whenever your will starts crashing down
That's when you'll find me

Ma olen siin Sirkli juures terve elu olnud ja alles nüüd kahe tunni möödudes tuli blogi lahti..jei.

Igatahes, õnneks hoidis Kristjan terve selle aja mind msni kaudu elus.. sellepärast ma sind armastangi, tood elu sisse kui kõik teised koolis on. Haha it's a joke tegelt... ma armastan sind niisama.. selle eest ei oled...

Rabelen like hell, ei tea mille nimel, ei tea kuhu poole joosta ka.. Täpselt see tunne nagu läheks poodi ja unustaks ära mida mul sealt vaja on. Tean ju küll, et tuleb ära kannatada, aeg paneb nkn kõik paika... see on just see olukord kui elu tuleb ise kätte, kannatusega tuleb lihtsalt mängida.. Aga segadust tekitav on küll, kui mõtteid on palju ja kirge on vähe, igasugune tahe kustub ju nii.. Tekib tunne nagu kõik mis ma ütlen oleks väljapigistatud, sest mõtted ju vahetuvad ja tulemus on see, et suur osa minule tähtsast sõnumist haihtub kosmose avarustes.
Isegi Pukki klassi draama ei too mingeid emotsioone, kui ainult vajadust ja mingit kohusetunnet vastu hakata, sest nii ei saa... Ütled küll, et Hunt, hunti ei murra, aga kas see tegelikult ka nii on..
Ma ütleks, et inimesed murravad üksteist ja teevad seda vägagi kerge südamega.
Ma arvan, et kevade saabumine leevendab minu passiivsust, sisemist passiivsust eelkõige, aga mine sa tea... Kõik ju muutub üllataval kombel kiiresti ja täna neid liblikaid pole, aga ennäe homme on nad tagasi. Ei oska kuidagi olukorda hinnata. Ainuke minu ettepanek endale on seisma jääda ja oodata kuni keegi jälle lükkab kuskile poole... suht suva kuhu, peaasi et tunneks midagi, et tekiks kas rõõm, mis oleks edasiviiv või masendus mis oleks ka edasi viiv, aga seda kõige kiuste kindlasti..
Nagu seal ''Klass''-i filmis lõpulaulus ''ma ei sure teie kiuste''. Kahtlemata keegi ei tahagi mu surma, kui füüsilist shutdowni...Aga ma ei saa tegutseda kui pole sihti või siht, kui tulevikuplaanid üldiselt, isegi on aga peatuspunkte ... neid kus saab juua ja hinge tõmmata...neid praegu polegi.
Korraks käis see mõte ka läbi, et äkki olen ma hoopis seal kus kõik või peaaegu kõik olulisemad vajadused ja tunded said väljapääsu ja soovid oleksidki nagu täidetud, ma nagu tajuks praegu seda, et need soovid olid väärtuslikud vaid niikaua kuni ma sain neid käega katsuda.. Vaatamata kõigele ma ei keskenduks sellele mõttele, sest see ei ole õige ja pole ka minu moodi vist.. aga millega Kurat ka ei mängi..
Igatahes, veel kord.. minul on pohhui, aga ma võtan pausi, sest nüüd ma kükkan ja ootan tagasisidet maailmalt..seda õiget tagasisdet, mitte punnitatud sallivust..
Olen jah nõudlik ja paha:D You should know these things!

Jap,

pühendusega ...

m.