Kes me olime varem?
Nüüd ma vist tean mis tunne see on kui ei saa lõpplikult usaldada ei enda tundeid, ei mõtteid, soove ega ütlusi. Mis tunne on kui sa tunned nii palju, et tunnet lihtsalt enam ei ole. Mis tunne on loobuda endast ja olla endalegi võõras.
Siis tuleb tagasi teadmine, et mina olen mina ja ma pean olema mina, sest mis elu see võib selline olla, ilma alter ego'ta.
Ma olen lihtsalt eksinud, seal kus mind pole tegelikult üldse vaja ja ma tunnen ennast sellest teadmisest natuke halvemini, aga see läheb üle ja kunagi, meenutades seda ma saan veel paremini aru, kui jabur see olla võis ja kui lahutamatu osa elust see on...
Kõik läheb üle...
Ja, emal läks op suht hästi..vähemalt häälepaelad on tal korras ja loodetavasti naaseb ta koju täiesti uue ja tervema inimesena. Mis loodetavasti... kõik läheb hästi:)
Ja ma olen natuke tervem, sest ma tunnen maitset ja ma tunnen lõhnasid, aga nii kuratlikult väsinud ... ma olen nii väsinud.
Mis veel... INIMENE on nii ilus sõna, nii lahe ja armas... Inimene on nii paganama imeline olend.. Kas teadsid?

Kas nutta või naerda, aga polegi paremaid ega halvemaid aegu...kõik on nii fucked up tasakaalus, sa annad ja sa võtad ... iga päev me anname ja me võtame..endalt, teistelt...
See on näitaja..see näitb et me elame...
Muuseas, ma ei unusta ka... ma peaaegu kunagi ei unusta...
Toost : Elu eest!!!
Kestma jääb kaunis ja kestma jääb kole... koleda me unustame alateadlikult... Me oleme tublid inimesed..
Milleks ma kirjutan seda?... Ilmselt selleks et mitte mõelda...
Lähen, jooksen... kunagi tulen ehk tagasi...