Ma tunnen, et midagi on valesti. Pole mitte midagi millest kinni võtta ja visata, aga samas pole põhjust, kui pole põhjust siis valmistu. On mul paranoiad? Ma tunnen ja ei tunne ennast oma taldrikus...
Ma pean mõneks päevaks kohvist loobuma, sest tead mis tunne see on, kui keha toodab vahet pidamata adrenaliini, mis kõik saab alguse kõhust, mis ei aktsepteerinud toitu enne poolt kaheksat õhtul(seda ka ainult sellepärast, et peab- muidu on oht pead valutada) ja lõppeb sõrmeotstes, mis värisesid terve päeva...
Öösel ei maganud, enne kooli tukkusin 25 min. ja lõppes sellega, et läksin 2 tundi varem koju, et surra- magada. Nägin und ka vist, aga ma ei mäleta seda...lihtsalt tean, et oli.
Ma pean mõneks päevaks kohvist loobuma, sest tead mis tunne see on, kui keha toodab vahet pidamata adrenaliini, mis kõik saab alguse kõhust, mis ei aktsepteerinud toitu enne poolt kaheksat õhtul(seda ka ainult sellepärast, et peab- muidu on oht pead valutada) ja lõppeb sõrmeotstes, mis värisesid terve päeva...
Öösel ei maganud, enne kooli tukkusin 25 min. ja lõppes sellega, et läksin 2 tundi varem koju, et surra- magada. Nägin und ka vist, aga ma ei mäleta seda...lihtsalt tean, et oli.
Mis iganes, kus iganes, miks iganes... mul ei ole ükskõik ja see on ainuke elutunnus ja ma ei oska seda eirata.
Ma tänan mõtteis, igat päeva...
Ma tänan mõtteis, igat päeva...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar