Üks asi on kindel..põgenemine ei ole lahendus, aga mida teen mina..? Ma lihtsalt jooksen ära, ise ka ei näe kuhu ma jooksen, aga ma tean, mille ja kelle eest. Ma tean miks ma jooksma hakkasin.
Ma tahan eemalduda inimestest. Ma tahan olla üksi. Ainus probleem- eemalduda ei saa enne seda kui kõik jäljed sellest, et ma olin siin on pühitud.. kõik komad on punktidega asendatud.
Peas on pudru ja kapsad ja mis mõte on vaikimisel, kui emotsioonid on praegu, kui tahaks nutta ennast tühjaks, aga see tundub nii võimatu ja kaugena. Igasugune breakdown on toimunud ja olukord on suht perspektiivitu, seda minu vaatevinklist, seda minu hetkel üsnagi hallist seisukohast.
Ma tunnen kui palju ma olen valesti teinud ja kui paljud peavad tundma praegu seda, mida nad poleks pidanud kunagi tundma, kui ma poleks olnud valel ajal, vales kohas ja vales tujus.
Ma ei vabanda kedagi välja, ma ei võta kellegi seisukohti- aga inimlikult ma mõistan nende ebaõnne. Ja ma tunnen süüd. Ma poleks pidanud .. ma tean.
Räägitakse, et hommik on õhtust targem- eile õhtul oli täpselt sama tunne mis täna. Kas see on siis näitaja, et see ongi ehe? Kas see tõestabki seda, et õhtul polnud asi hetkes vaid reaalsuses?
Tekib küsimus. Kas vaikus võib olla murtud? Või äkki ma olen niigi liiga palju öelnud? Öelnud seda, mis polnud ütlemiseks määratud..samas mis kord on öeldud, on öeldud ja ma lähtuks vanast teooriast, et järelikult nii peabki.
Järelikult see mis toimub ongi ainult paremaks... ükski asi ei juhtu niisama... ma usun sellesse.
Ma vabandan oma vastutustundetuse eest kooli suhtes, aga ma ei oleks olnud suuteline täna eksisteerima keskkonnas, mis on täis mõtteid. Ometi, seintel on mälu...nendest mõtetest ma räägingi.
Asi pole draamas, asi pole teistes, asi on minus. Ma ei oska eemalduda, ma õpin veel... Ma olen niivõrd kindel, et liiga paljud asjad on hetkel läbinähtavad... avatud raamatud, mille lugemine ei paku mulle pinget... Ma tahan sulgeda need raamatud ja panna nad kapi tagumisse nurka või avastada neis täiesti uusi lehekülgi...kõik mis aitaks liikuda edasi, kõik...Ma tahan eemalduda inimestest. Ma tahan olla üksi. Ainus probleem- eemalduda ei saa enne seda kui kõik jäljed sellest, et ma olin siin on pühitud.. kõik komad on punktidega asendatud.
Peas on pudru ja kapsad ja mis mõte on vaikimisel, kui emotsioonid on praegu, kui tahaks nutta ennast tühjaks, aga see tundub nii võimatu ja kaugena. Igasugune breakdown on toimunud ja olukord on suht perspektiivitu, seda minu vaatevinklist, seda minu hetkel üsnagi hallist seisukohast.
Ma tunnen kui palju ma olen valesti teinud ja kui paljud peavad tundma praegu seda, mida nad poleks pidanud kunagi tundma, kui ma poleks olnud valel ajal, vales kohas ja vales tujus.
Ma ei vabanda kedagi välja, ma ei võta kellegi seisukohti- aga inimlikult ma mõistan nende ebaõnne. Ja ma tunnen süüd. Ma poleks pidanud .. ma tean.
Räägitakse, et hommik on õhtust targem- eile õhtul oli täpselt sama tunne mis täna. Kas see on siis näitaja, et see ongi ehe? Kas see tõestabki seda, et õhtul polnud asi hetkes vaid reaalsuses?
Tekib küsimus. Kas vaikus võib olla murtud? Või äkki ma olen niigi liiga palju öelnud? Öelnud seda, mis polnud ütlemiseks määratud..samas mis kord on öeldud, on öeldud ja ma lähtuks vanast teooriast, et järelikult nii peabki.
Järelikult see mis toimub ongi ainult paremaks... ükski asi ei juhtu niisama... ma usun sellesse.
Ma vabandan oma vastutustundetuse eest kooli suhtes, aga ma ei oleks olnud suuteline täna eksisteerima keskkonnas, mis on täis mõtteid. Ometi, seintel on mälu...nendest mõtetest ma räägingi.
See pole millegi lõpp, see pole algus... see on midagi vahepealset... see on midagi tühiku säärast, mis eraldab kõiki sõnu üksteisest...
Panen silmad kinni ja olen kaitstud, keegi ei näe mind...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar