that's alright

Ma sain kõige armsama kirjakese maailmas, ikka sealt samast sünnipäeva kastikesest, ma ei kujuta ette, kes selle nunnudusega lagedale tuli, aga ma pean välja uurima juurima, sest sama käekirjaga on kirjutatud veel üks lahe luuletusetaoline kiri. Ma olen üüüülirahul..igas võimalikus mõttes.

See oli üks väga ilus jõul... Reedel ostsin uue arvuti, mis mingitel põhjustel ei püüa net'i, mingi linnuke on ilmselt kuskil panemata, aga eks kõike annab korraldada ja noh kui mälu ei peta siis millegi muu poolest polnudki minu reede eriline. Neljapäev see-eest ülinunnu koolis olid aktused ja puha, hiljem hängisime Pukki klassis (pohmelli haidud:D) mängisime kaarte ja olime niisama, õhtul olin Kessu töö juures.

Laupäeval oli minu esimene proovipäev tööl. No shit, et ma enne veits põdesin ja kartsin, aga aeg möödus seal linnulennul ja kassaga sain sõbraks. Midagi jäi puudu... ei saanudki olla lõplikult vaba ja osad kliendid olid suisa hirmuäratavad... Õhtul sain pool tundi ettenähtust varem lahti ja sõnadega ''Oma kaupa peab tundma'' sain kaasa ka hõõgveini, mis oli tõesti hea ja millest pool on endiselt alles. Öö veetsin seal samas, aga teisel korrusel Black Bookse Kessu arvutist vaadates. Veini ei saanud palju juua kuna hirm ärgata hommikul haisudega oli suurem kui janu ja järgmisel päeval oli ju minu teine tööpäev, magama jäime alles viiest. 

Mis siis ikka, hommikul kerge tee ja saiake ning kõne '' Kuule me jääme veitsa hiljaks , tee meieta lahti... '' noh kerge shit briks , aga megahea oli ikkagi. Teine tööpäev oli toredam. Klientidele oli täitsa meeldiv peale lennata ja kõigi venelaste, eestlaste ja soomlaste kõrvalt käisid kogunisti ka neli sakslast, ainuüksi saksa keeles rääkimisest tegid nad rohkem sisseoste kui neil plaanis oli.

Pühapäeval sain mega vara lahti, sest jõulud , pohmellid jnejnejne olid klientidearvu miinimumini välja viinud. 

Vaatamata sellele, et mul oli äpu tunne ja mõnikord tundus, et jään omanikele veidi ette öeldi, et helistatakse aasta alguses ja kõik need tunded on täielik alusetu paranoia, sest kõrvalt tundus kõik ikka väga päris olevat. 

Ma olen ikka rahul... pole nalja asi kui ma sain isegi täiesti üksi seal hakkama... heheee. 

Käisin peale ''tööd'' kaubamas ja ostsin ka arvuti koti , siinkohal tahaks tervitada Kessut- mis ma öelda tahan on see, et kõik kotid olid kas kohvrid, suured, koledad või ebamugavad ja ma olingi juba leppimas sellega, et pole minu päev ja tuleb otsida veel , aga viimasel hetkel ma nägin samasugust kotti nagu Kessul, mis rippus suurte mustade kottide taga (keegi oli surm-kindlalt selle enda jaoks ära peitnud) ja mis sa teed kui see näeb hea välja ja see on õige suurus, ostsin ära niiet nüüd pole meil mitte ainult samasugused arvutid vaid ka kotid:D

Täna olin terve päeva kodus, magasin ja pusisin netiga- kasutult.. aga uni oli igati hea.

Tõmban siin, vanas läpakas, muusikat juurde ja panen neisse arvutisse, et ikka oleks :D , aga noh eks mu net kannatab praegu ka veits:D

Tõstsin nüüd pead ja nägin enda ees ehitud kuuske, seega pean mainima , et mitte ainult sisseostud ei olnud reedene saavutus vaid ka see kuusk.. minu töö:D

NII HEA , ET ÄKKI LÄHEB HALVAKS.

NII HEA, ET ÄKKI MA OLEN MIDAGI OLULIST UNUSTANUD...

...VÕI MIDAGI HALBA MIS ON OLULINE.

???

HOOLEKOGUESIMEHENAISEVANATÄDITÜTRESÕBRAKOERAEMAISAVANAEMALAPS

ENDISELT HAIGE.

                                                                                                                                                                    

EI TAHA ÜLDSE ÕPPIDA HOMSETEKS TÖÖDEKS.

                                                                                                                                                                     

MA TAHAN OLLA RAHULIKULT HAIGE, KUI MA JUBA NKN OLEN.  

                                                                                                                                                                     

TAHAKS KURGUSPREID, AGA SELLE SAAN ALLES SIIS KUI EMA KOJU TULEB.

                                                                                                                                                                    

NÜÜD MA TAHAKS PANNKOOKI.

                                                                                                                                                                    

  

AGA MA SODISIN TÄNA STAABIPERE PILDI ÄRA.

                                                                                                                                                                   

LUMEMASINAAVAJATESELTS

MA OLEN HAIGE.

KUI JÄTTA VÄLJA ET ASJAD ON KÕIGEST ASJAD SIIS ON ÜKS ASI MIDA MA HAKKAN JAHTIMA PÄRAST SEDA KUI SOETAN UUE ARVUTI JA SEE ASI ON- FISHEYE PUNANE FOTOKAAMERA.

MA NAUDIN PULGAKOMME.

TÄNA VÕTSIN KARBIST TEISE ÜMBRIKU- JAANIKA KALLI KAART, HÄSTI NUNNU.

MA ARVAN, ET MA LEIDSIN TASAKAALU.

MA ENDISELT TÄNAN TEID OMA SÜNNIPÄEVA EEST, SEST SEE OLI VÕRRATU.

:')

Ma värisen üle keha, ma ei tea millest, kas sellest et mul on hea olla, sest mul on tohutult , mul on hirmutavalt hea olla, mul on pisarateni ja täieliku teadvuse kaotamiseni hea. Teine värisemise põhjus võib olla see, et ma olen haige, ma jäin täna haigeks.

Mul oli nii mittemidagi ütlev päev ja polnudki midagi oodata ja aus olla - see oli kurb päev. 

Käisin küll vanaema juures ja oli naljakas ja mõnus, aga kuklas koputas sama mõte ja valitsev tunne oli puuduse tunne, igatsus vm. 

Peale vanaema kosusin paar tundi niisama jalutades ja suitsu jagades suvakatele lasnamäe jorsidele... 

Eks nii oligi et jõudsin äkki poole viie paiku koju, tegin lahti youtube'i, et vaadata mis videot sirku mulle saatis ja see oli maailma kõige nunnum kutse minu sünnipäevale.

Ja see sünnipäev oli tõeline, ehe ja siiras sünnipäev.. Mul võiks olla kirjutamisepisik sees, ma suudaks siis väheke värvilisemalt anda seda emotsiooni edasi, aga kessu sõnad täna olid ilmselt teatud mõttes domineerivad...

Nii ongi, kõik on käesirutuse ulatuses, õnn .. see on täpselt see sama ''VAATA ENDA ÜMBER'' ja ma vaatan ja näen, lihtsalt teine kord on vaja keskenduda selleks et näha kõiki samu inimesi ja avastada nad enda jaoks uuesti... Nemad on ju need kes teevad iga mu kordaläinud päeva, nemad on ju need kelle käes on õnnetegemise ja stabimise võim ja õigus , kui seda vaja on.

Ma ei oska jätkata sest sõnad on liiga labased.

Ma tahan lihtsalt tänada teid oma südame põhjast... Krissu, Reelika, Maris, Kessu, Liis, Liisa, Eku, Kusti, Hendrik, Aap, Miikael, Mati, Karl, Henri... samuti Steffihunt, Kristjan, Annekas,Kristiina..

Ma tänan selle kutse, Lost'i ja proovi eest , shampuste , kommide ja võlukarbi eest .. muuseas kuna ühel päeval nädalas ma tohin võtta sealt 2 asja siis ma võtsin sealt kokku juba kolm asja... üks oli minu sünnipäeva päeva kirjake ja teised kaks on pornoümbrik ja mahl- pühapäev ju... niiet päeval ma enam ei roti midagi sealt.

Aaaaa ja ema nägi esimest korda elus nii suurt pulgakommi, shittis brickse veits niiet Hents- hea töö:D:D Ma tunnen et ma ei tunne enam kunagi magusakriisi, samas ema ütles et ta ei osta mulle enam komme:((  :D

Ma olen nüüd ametlikult 19 ja ametlikult väga õnnelik:))))

Ainult et andke mulle andeks mu partypuupi... ma arvan et see oli õige otsus koju minna, samas ma loodan et keegi pahane pole ja ma loodan et kõigil on praegu kvaliteetaeg:)))) PÜHAÖÖJOOMAAEG

Veel kord tänan nii hea tunde eest , nii armsa õhtu eest:))))

Õhtu dark side on aga küsmuste joru..
''Kuidas olekski saanud üks inimene armuda teisse, kes ennastki ei armasta?''
''Kuidas saab rääkida külma südamega väljamõeldisi ja visata puid alla, kui sa pead ennast täisväärtuslikuks inimeseks?''
jnejnejne...
Vahvaid inimesi leidub, aga tuult tiibadesse (Y) olen üsna meelitatud:)

Mul polnud midagi kirjutada... ikka veel pole tegelikult. Ei toimu midagi ekstraordinaarset, et sellest kirjutada tahaks. Pole ka midagi halba. Kohati ma mõtlen, et mul on apaatia, sest rääkimata tujudest, mis on stabiilselt sama normaalsed (vahepealsed), ma ei tunne ka külma, ma ei tunne midagi. Mis on iseenesest isegi positiivne. Samas ma ei tea selline hästi low tunne on. Nii vaikne, nii teadmatuses kinni, sest tõesti ei oska tulevikku näha, isegi mitte viieminuti kaugust tulevikku. Teiselt poolt ma näen huvitavaid unenägusid- eile käisin öösel ennustaja juures ja täna korjasin terve kotitäie münte. Need tükeldatud mälestused unenägudest tulevad tavaliselt keset päeva meelde ja ülejäänud päev kulub teiste tükikeste meenutamisele, ega ei meenu küll eriti midagi. 

Ma seostaks ennast ühe toreda!!! puuviljaga - lihtsalt kasvan, olen, olesklen, täiesti adekvaatsetes tujudes ja olekutes. Vaikus enne tormi jälle?

Homme on Pirgu (loe: Põrgu) tripp , millel isenesest poleks ju mitte midagi viga , aga mind teeb lausa pingeliseks mõte oma klassijuhatajast. Pealegi me oleme seal terve päeva 8-16 vm, noooo see lihtsalt peab olema meeldiv, sest koolis oleks neljapäev üks normaalsemaid päevi.

Aga jah elu on... elu. Kord nii kord naa ja praegu on ta in between ja ma ei saa öelda, et see halb oleks, samas on ka mida igatseda ja tahta, go figure it.

in between

Nii imelik on olla.
Kuidagi hirmutavalt hull.
Selline tunne nagu 3,2,1, blast off- ja kui see ära tuleb siis on niii  0,000000 emotsiooni
Ma saan vähem kui nädalakese pärast jälle vanemaks...
Ma ei taha magada

Mõtted on lelud.
Kuri, vastik, armas inimene... miks sa lahti ei lase, miks ma ei lase..

täidan lünki...

Ei taha enam koolis käia, ei jaksa eriti.

Ei taha vaheaega, sest isegi sellest sõnast tekib mul kananahk- eelmise vaheaja esmaspäev oli ju nii ''ilus''. 

Ma tahan puhkust, aga ma ei taha irduda inimestest, samas ei taha olla kellelegi meelt mööda või vastupidi, ei taha olla ootustele mitte vastav.

Kõik kuidagi kulgeb ... hästi... tavaliselt... toatemperatuuriselt...iseenesestmõistetavalt...vahete vahel väsinult...motiveeritult, aga ka motivatsiooni unustavalt... uniselt ja natukene melanhoolselt...mitte ükskõikselt... kõik lihtsalt on ja kõik on olemist ääretult väärt.

why so serious?

 

Selline ''pff..normal'' tunne on...aga nokk lahti saba kinni. Üks auk läheb kinni, teine lahti ja mõistagi auk on auk, sa ise tead, kas võtad või jätad, tulemus ikka sama... Seal, kus inimsuhted sunnivad silmad maailma peale kinni pigistama ,  ilmub välja kool oma saja asjaga , mis on üksjagu väsitavad ja väsimusest tuleb peavalu, ülemõtlemine, mõttetu põdemine jne. 

Iseenesest ma juba ütlesin, et asjad on oma päris normaalsel järjel... ei ole kõik hästi- ei hakka valetama, kõik ei ole veel korras. Teiselt poolt, on see korratus juba liiga kaua kestnud ja alati samade mõtete ja olukordade pärast, seega on mõistus veidi kainem ja kiiret pole... ühesõnaga kannatust jätkub veel.

Kena on see, et mingisugused muiged ja naeratused tulevad aegajalt ka põhjuseta näole...lapsik värk. Ise ka ei tea, kus kohast ja miks, aga see iseeneslik rahu on meeldiv. See tasakaalustab ära olemasoleva rahulolematuse ja kokkuvõttes on kõik positiivselt normaalne. Täna ma võin eluga rahul, olla aga homset (sõna otseses mõttes) ma väldiks...homne päev võiks tuimalt vahele jääda..TUIMALT  :D:D

Murrame läbi, mis siis üle jääb...oleme alati hakkama saanud, ALATI ja alasti:D

Kõik sõnad pole ütlemiseks.

 

Pean nagu Liiski tõdema, et  hommik pole tõesti õhtust targem, aga mitte sellep., et ta tõesti poleks vaid sellep., et hommik on õhtu arvelt targem. Hommik on hommik ja õhtu on õhtu ega neid saagi omavahel võrrelda. Ma ei ole kibestunud hommikute peale, sest on ka ilusaid hommikuid kui tõesti tahaks ärgata ja kallistada tervet maailma..siiski tundub hommik vastik õhtu arvelt eksisteerija. Reeglina ongi nii, kui õhtu on ilus on ka hommik päikeseline ja vastupidi, aga mitte eranditult.

Igatahes minu päev algas päeval ja kaugeltki mitte hommikul ja siiani on see möödunud päris hästi. Vaatasin filmi sõin shoksi ja tundub, et elu on tänase päeva võrra ilusam. 

Kusti: ''Kõik need asjad tulevad kindlasti tagasi ükskord.''

NUI

Ma ei mäleta tegelikult, mida ma hetk tagasi kirjutada tahtsin , aga tore päev oli ja mul on hea, veidi kurb väsimus (alguses kirjutasin masendus kgemata).

Ma ei tahaks NUI'a kommenteerida , sest ma ilmselt ei oska ka hetkel, aga hea meel, et see oli ja hea meel, et läbi. Ma arvan, et tänane päev oli viimase aja üks meeldivamaid, kui va. näiteks eilne kohvikuhängimine ja muud lühemad ajalõigud, kui seda on terve päev.

Kõik olid hästi tublid, ainult et ilmselt oma enda süüst ei olnud green room pooltki see, mis ta võinuks olla, piinlikuse koht.

Mul on kerge kripeldus, et ma koristuste täieliku lõpuni ei jäänud ja mul on kripeldus mingite momentide pärast, aga ma arvan et eks see ole ka väsimusest tingitud.

Kui aulas toolide kokkupanekuks läks tuli meelde kuidas me kolmekesti peale Moeshow'd jamama pidime ja kui tige ma tol hetkel olin, aga ei täna oli sootuks teine tunne.

Meeldiv päev ja õhtu :)

palun õhku


vol.2
Käisin enne Nuia korra kodus ja teel bussipeatuse poole (kui tagasi kooli läksin) leidsin telefoni. Hihi igasugune leid on ju tore, mõte sellest leiust on hea... aga pole vaja halvasti mõelda.. tagastasin selle umbes 15 min pärast selle avastamist:) Lõpp hea kõik hea:)

Kõik peaks olema üsna taasakaalus, keegi läks, keegi tuli. Selle hinna üle ei hakka üldse arutlema, aga praegu on hea. Rahulik ja veidi ootamatu. Täielik teadmatus, ei tea kas seda just vaja ongi, aga huvitav igal juhul. 

Eluisu on tagasi, seda kindlasti. 

Endiselt mõtlen ja igtsen mingeid minevikuasju, aga samas mingiks perrioodiks hakkab see igatsus haihtuma ja sellevõrra parem tunne ongi, sest igatseda tuleb ja mäletada tuleb ka, aga klammerduda pole vast mõtet- siis muutub see juba takistavaks. 

Natuke olen mullis ka, mullis mida miski otseselt ei puuduta ja ei takista oma mõtteid mõtlemast, selles mõttes et ükski mõte ei ole olude sunnil tekkinud...lihtsalt on ja on.

Pole nagu erilist midagi öelda.. Koolis on viimasel ajal päris igav olnud ja viimased tunnid on täielikud põrgud.

Homme kaks või kui ''eriti hästi'' läheb siis lausa kolm , aga kuna õhtu on pikk siis hetkel ma panen silmad kinni selle peale.

veits purjus, aga marise sünnipäev oli megaheaaaa...teistele soovin head klubimisblaüöüerkfjreigni'd

Ma eeldan, et see oli aprill, üks õhtupoolik, mingi suvakas pink lauluväljaku ja russalka vaheal...Ei olnud üksi. Ja ees oli magama sättiv päike ja laev. Laev, mis muutus poole tunniga praktiliselt nähtamatuks. Kõrval istuja nentis, et seda laeva justkui polekski olnud ja nii sai sellest laevast ''laev, mida kunagi olnud pole''. 

Äkki see oli üks neist unenägudest, millest me ärgata ei oska. Ma lihtsalt oletan, kas see oleks teoreetliselt võimalik? 

Ma ei oska olla mõtlemata, sest ma paratamatult ja täiesti vabatahtlikult diilin asjade kokku ja lahku viimisega, mis puudutavad kõiki ja kõike ,aga eelkõige mind ennast. Kui on selline stabiilne emotsionaalne untergang ükskõiksuseni välja, siis tuleb ennast kuskile poole kõigutada. Muidu hakkab asi veits barbaarseks muutuma.

Mis ma õigustan? 

Ma ei taha jätta muljet nagu ma elaks kauges minevikus, mida polnud vast reaalselt olemas ,vähemalt mitte sellisel kujul nagu see minu silmade läbi oli.. see tehti mulle päris täpselt selgeks. Ma ei ela selles, ma ei hinga seda sisse ega välja, ma ei seedi seda. Tegelikult ei kahetse ega igatse ka..on veidi pinnapealne lein, aga ainult selle hea pärast.Siiski inimesed ei tohi käituda teineteisega nii nagu debiilsed teerullid.Ei tohi. 

Ma tunnen, et hetkel ma ei olegi kompetentne hindama olukorda..Mul pole mingit kriisi ja pole mingit teravat emotsiooni a.la viha, armastust...etc.

On hetk kui ma muutun lampi härdaks, on hetk kui ma olen juurikas, on seletamatu moment kui ma tahaks isegi silmad märjaks ajada, aga ma ei saa.. sest kõik need leebed hetked on nii tühjusesse koonduvad. 

Ma tahan igatseda, aga ma ei tea kas on mida? S.t. kas see mida ma võiks igatseda on kadunud, et seda igatseda? Ma ei tea.

Mul on vaja põhjust, inspiratsiooni, motivatsiooni, vihjet... lihtsalt vihjet, sellest, et elu maa peal on täiesti eksisteeriv nähtus. 

Ma igatsen meie suve ja palju pisikesi asju mis sinna juurde käisid ''bon vojage''-sid (mida ei tule enam kunagi, aga telefonis neid siiski rohkem kui üks ja ma ei suuda kustutada, sest see on ka mingi osa sellest kadunud heast), alaelaist egertit ja kustit, pleekinud juustega kadunud sirkut, aabu-staape,amsterdami, jaanipäeva, rändavat kessut, kurgi-liisi (no offence) ja dajoova üksikasju- kuigi see suvi ei olnud minu parim, aga seda raamisid ilusad leiud ja kaotused.

Ma ei arva, et see on kadunud paratamatus, kui just osake sellest võib olla tõesti lostis... 

See pikk ei jutt vii kuskile ja ma tunnen seda ja ma teadsin seda tegelikult ka alguses, aga see on see , mis pidi ka mingi pääsu leidma... ma tahan lasta lahti, aga mitte kustutada.

See ei ole kommenteerimiseks, see ei ole vast isegi mõtlemiseks, see on sentimentaalse väärtusega vana kraam. See on antikvariaat- mõnele praht, mõnele siiski aare.

Pole tükkaega jälle midagi arukat kirjutanud, aga ega ei kirjuta ka. Liiga vales tujus olen. Täpselt mingi mentaalse piiri peal, täpselt selles seisundis kui ei saa kaalutlemata midagi kirjutada, sest see võib olla liiga järsk ja hetkeliselt otsekohene. Sama on ka inimestega rääkides, kunagi ei tea millal flipin. Hästi ebameeldiv ja imelik.

Koolis ka ei käinud, aga parem oligi. Pikk uni ja üksi hängimine ei teinud liiga. Imelikud , äärmiselt imelikud unenäod oli sellei poolest.

UUU

Alustaksin eilsest ülifeilist, aga toredast hommikust.
Läksin poole seitsmeks autobussijaama Kessule vastu, aga kuna tema buss tuli varem ja ta ei osanud ootada vastutulemisüllatust, läks ta omateed koju. Niiet mina istusin 45 min seal samas bussijaamas vaatasin alguses err uudiseid ja siis ka tükikest hommiku terevisiooni.
Ei osanud kunagi arvata, et minu esimene Terevisiooni vaatamine elus juhtub olema autobussijaamas. Kui kell 7.15 sai hakkasin vaikselt kooli poole trippima, korraliku ringiga loomulikult. Läbi politsei pargi. 

Koolis sain Sirkult suure pulgakommi ja enne ajalugu istusin klassis, komm suus. Kui Viikholm spottis mu saaki pakkus ta mullle suuremat kommi. Nii sai tema surra-murrast lahti ja mina sain vastavalt selle võrra rikkamaks. See on mul ikka alles.. höhö.. not for long. Muuseas oma lutsukommi sain ka tunnis süüa:D

Muud eilses päevas polnudki.. märkimisväärset ma mõtlen.

Jõudsin koju, vaatasin veits uudiseid netist ja läksin viiest magama... 16 tundi und. Megaaaahea.
Mul oli täna kindel plaan Kirschinger üle lasta, aga siiski nii kaugele oma tegemistega ma ei jõudnud.
Parem ongi, sest järgmisel nädalal jäävad tunnid nkn ära ja nendel tundidel, mis täna olid polnud üldse midagi viga:)))

Plaani mul ei ole, aga hommikul peaksin minema mata järkasse, mitte tuhkagi ei oska, midagi ei tea nii et lähengi õnne proovile panema. Matas homme muidu veel üks töö ja inkas ka ..böö, väga halb seis minu meelest. Vähemalt und pole.

get to the chopper!

Magasin veerand kaheksani välja, nii palju siis geo õppimisest, aga ma ei tea nüüd, äkki luckisin:D

Polnud üldse halb päev, aga kuidagi omamoodi segane, ilmselt ka vahetundide pikkuse pärast... Siiki kooli minna ikka üldse ei taha... Lihtsalt ei tõmba. 

Imelik on see et ma pole täna üldse väsinud.. see on hea ja õppida pole ka kuigi palju.

Mul pole midagi rääkida, sellep. on veits kuiv näpust midagi imeda...

Leigi tund oli muidugi kaader missugune. 45 min naeru ja pool sellest ka riielda saamist ,sest üleäänud poole ajast võttis Leik Allani kallal... kõik oli kuidagi naljaga pooleks, võtmine ja ka naermine ise. A kuidas tegelikul on? Hell knows.

Ma tegelikult tahaks veits sentimentaalseks minna ja bnmläklälkmhj, aga ma ei saa, see on raudselt mingi hetkeline mindfuck, mindfuck.. täielik fuck... MIND fucking FUCK.

Pole hullu... läheb üle... säilitan pokerface'i :D:D

have the guts

..the morning brings a mystery, the evenings makes it history.. yay.

Veits väss tegelt.. Tänane päev möödus isegi hästi, homselt ma seda lucki enam ei oota. Kaks esimest tundi panevad päeva paika ja kuna ma olen nkn teisipäevade vihkaja siis ei ole no absoluutselt ootusi ega lootusi homse suhtes.

Aga üks asi on ikkagi hea teisipäeva juures... infotund:D:D:D haha see on ju lemmik tund:D

Igatahes ma tõmban uttu , voodisse, loen veits geod ja magama... hommikul jätkan eluga..

Buenos nAchos!

it goes always on....

Tagasi kooli .. pole hea pole halb, täiesti ükskõik ja üks kõik...
Kõik on normaalselt muidu, ausalt 

bõ

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 mu onu muidu->

... tal oli üks kolmerattaline ka... homme kui skeemin pildi arvutisse siis näitan, sest ma olin küll kade kui ta baiki nägin:D

 

 

 

 

Mulle tundub, et teel vanaema juurde ja sealt koju ma kuulasin ära kõik võimalikud jutud... kõik tuli selja tagant... Küll narkar rääkis sellest kust kohast midagi saada, küll mupodel oli õiendamist , küll mutikesed jagasid igavese ilu retsepte üksteisele... MIDA IGANES.. ja seda kõike vahemikus lasnamägi-kopli. Ärämuslik vahemik nagu nullist nullini.Ühest maailmaruumist teise, aga samas- kõik maailmaruum üks.

Olen vähemalt tund aega pausi pidanud ja mitte mõtlemise vaid msni pärast ja ma naudin, ma tõesti naudin suhtlemist ja muusikat ja ma naudin nautimist.
 TERE!

i'm not lost, just misdirected

Nii saabki muidu rabast välja;)

someone always has to go

Ma sain eile raamatu ühe peatüki valmis ^^.  Igasugust loomingulist tööd ongi parem teha, kas sita tujuga või täiesti tujutult. See viib siis nii out of space. See viib kuskile enda juurde, nii sügavale enda sisse, et hakka või kartma.

Aga ma pean mainima, et tujutus oleks täiuslik, kui ei oleks vihjeid peavalule. Terve päev selline veits pooletoobine seisund , kui pea päris ei valuta, aga ... aga iga hetk võib valuks kätte minna.

CVX,.CX.CF,DFXL.DS.DX 

NHBJDSKBGFNLDSJIEU TYVIHOGKNDMLFKI5UY09EHGIOKDFSNMÖRIÕUTIYOGHJDFKSNLFAJRU VGRÜBFHDSNO run5yt65vg9 EFWJORU50NY9V860arj 54nyt89gu fkharutyghfanlrjiut9gshdfknajruygtuibJJFWE R4WU5U4ITHYRGYGNERIOHGIENGIWHBGNWIEHGJWK4HETEHRGHIOERHUGIHRIGH4HIOREHGNERGNLE, V.-S,GL,DS.-,GEO,G.,EROKLE4WMPÕQERP'GNÕHHGNMEW

ÜEUGREngerhytginnfiewhgnerohgpewjthwikl.,ddxc,,dfxGWEHIOTY35I3GHHEWÕGHÕEWHGI

vot nii on olla, aga kes ütles et see üdini halb on?

Mis sitasti see uuesti vb mitte siin elus ja mitte samade inimestega, aga nagu ma ütlesin siis uusesti

Ei ole suur Koit Toome fänn aga tema sõnad sobivad ilusti ..
''Mälestusi täis on atmosfäär
vaatan häid, kuid halbu ma ei näe,
et ei hooli, neist ei hooli.
On hetki mida võime korrata
ja on kordi millest mööda tormata,
et ei hooli, neist ei hooli.''
Terve refrään tuli ära, aga kõike me võtame kaasa ja kõike kanname endas. Vahelduva eduga purskame välja, aga kõik on mööduv. Kõik on korras. Lasen lahti:)
Tunnistan kõike, mis oli, enda omaks ja oma vigu tunnistan ka.
Ma oleks nagu ramatu läbi lugenud ja täna läks kaas kinni. Ta läks kinni ja ehk kunagi ma tahan seda uuesti lugeda, aga mitte lähimal ajal... Raamatuid ei põletata, mälestusi ei põletata.
Mida iganes, kuidas iganes , aga ma matan kõik mida suudan kuskile kaugele maha ja kõik saab korda.
''Kõik saab korda, nagu kõik asjad kunagi korda saavad'' - Hendrik Mark Maripuu
Täna õhtul ma joonistan. Ma joonistan Gary Oldmani, mu lemmik näitleja ikkagi:D vaatasin tema reljeefne nägu on kuidagi joonistamiseks mõeldud. Pealegi ma olen 2 päeva tema filme vaadanud.
Ikkagi aitäh sulle.

dust

Ma ei tea kaua see aken mul lahtisena püsinud , lahtise ja tühjana... Me küll käisime riigikogus ja päev ei olnud päris tühi, aga kuidagi ei kutsu kirjutama siia. Mingi ängitsus tuleb peale, endiselt masendus, mis ei ole enam nii terav, aga siiski annab tunda kõige pehmemates kohtades.

Selline imelik meeleolu. Kujuta ette inimest, kes kergitab kulme, hingab sügavalt sisse , paneb silmad kinni ja siis hingab välja...mu meeleolu seostub mul just nende tegevustega, nagu ..damn ma mõtlen et, ajas ei saa rännata, minevikku tagasi ei saa ja sellega on punkt... aga ka kaotada polemingites valdkondades/mängudes/milles iganes enam midagi ja see tekitab mingeid teatuid, samas väga piirituid emotsioone, tundeid , seisundeid.

See pole kuigi keeruline olek, aga see pole kuigi paradiis.

TAKE THE SPADE FROM MY HANDS AND FILL IN THE HOLES YOU'VE MADE

Muutused on konstantsed- võivad suruda põlvili, võivad tõsta ära.Üks on kindel, muutused muudavad. 

Ma ütlen ausalt, nukralt masendav päev oli või kas siis masendav, aga masenduses. 

Täiesti loll seis. Täiesti loll reaktsioonide pärast... 

Tahaks kangesti rääkida sellest, kuidas ma täna ''totaka reha'' peale astusin, aga kuna see ei annaks emotsiooni üle, siis pole mõtet ka rääkida... Isenesest see nö. ''reha'' äratas veits ellu. Sest eilne õhtu mõjus mulle nagu ajuloputus, niiet lõpuks hakkaks või ise uskuma seda, mida pole olemas.

Igatahes mul pole mahti jutustada, pikemalt halada või süüdistada kedagi... Kui see aitab kellelgi magada ma võiks olla isegi kahepalgeline... aga pigem siiski IN YOUR DREAMS.

Ja mulle ikka pagana meeldib see Alenderi refrään...
 ''Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja,
mis tänaseni kostab sinu seest,
ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja
siis tea, et kõik on alles alguses...''
Kolmandat korda mainin vist, et seal on üks ülihea koht refräänis... ilge nootide hüpe:D

Oh dear, what can I say...

Pole suutnud tervet nädal aega kirjutada. Pole lihtsalt viitsinud. Mitte midagi ei toimunud ka. Mõtlen , et kui seda nädalat poleks olnud, poleks midagi ka oluliselt teisiti. Samas kõike on elus vaja... vaheldust ja üksluisust. Mõttetust on ka vaja. Isegi draamad ei ole draamad, kui kõik kohad mõttetust täis... ei oska isegi solvuda või õigesti vihaseks saada.

Reedel ei käinud üldse koolis, võtsin aja maha ja magasin. Õhtul käisin Tammsaare maja filmiõhtul... Mille esimene pool oli suht kaootiline, sest toolid ei olnud palju mugavamad meie aula toolidest. Samas peale pausi, suitsu ja nalja tuli teine pool, mis oli esiteks huvitavam ja teiseks... see oli teine pool, lõpp oli lähedal.

Viimane nädal ja siis tuleb vaheaeg.. Ei oota ldse midagi sellelt nädalalt , aga see on täis igast üritusi... Esmasp on ainukr tavaline päev... teisipäeval on saksa kirjand vm, kolmap.- lähme riigikokku, neljap.- on konverents ja reedel on aktus, niiet täitsa finito la kool. Saabki veidi vegeteerida.

Igaks juhuks ei hakka lubama, et hakkan jälle korralikuks blogijaks, sest kui edaspidi ka midagi ei toimu siis pole midagi ka kirjutada... vot.

Viimase aja kõige halvem päev. Seda päris hommikust õhtuni välja. Uskumatu... Ei taha kohe üldse mitte midagi.

kesine

Mul on nostalgia mul on krambid sellest ja mõnikord on nii palju mõtteid ja kohati ka tundehooge, et ei saa hingata. Ei saa ja kõik. Seda enam, et paljud on saksamaal ja teisi ei näe päeva jooksul siis tekib kerge hüljatu tunne, kuigi see ei ole nii... See-eest on olnud meeletult mõtlemisaega ja ma pean sisutama igavaid ja venvaid tunde mõtete ja meenutustega ja seeläbi jõuan nostalgiani.. Mõtlemine on hea ja mõneti on see ka kasulik, aga samas on see kahjulik, see on väsitav ja nüristav...sest eilset päeva tagasi ei saa, kui väga ma ka ei tahaks.. mõne mälestuse algusest läks kõik mingil ajal allamäge ja kuidas ma tunnistan endale ikka ja jälle, et see on lihtsalt lost ja what's lost, is lost forever.

KOPP EES

Mitte see kes sa oled ei hoia sind tagasi, vaid mõte sellest kes sa ei ole...

Kuulan juba ma ei tea mitmekümnendat korda ja mitmendat õhtut ühte Alenderi laulu ('' Vaiki kui võid'')... ainult ühe koha pärast refräänis. Paneb kuidagi mõtted vajalikus suunas liikuma ja loob meeleolu, mis on olemasolevate jõuvarude juures kõige säästum ja ilmselt ka meeldivam.

 Hästi udune päev oli... kõik oli kuidagi sürr. Nagu elaks ja samas ei elaks vaid vaataks elu pealt...

Päev seostub ühtlase massiga, milles pole midagi silmapaistvat , aga samas kui hakata lahkama ja üksikasju välja noppima saaks päris priske koguse fakte ja olukordi. Täpselt see, et mulje on nagu midagi ei mäletaks, aga hakkaks vaid meenutama ja võiksi jääda niiviisi leierdama.

Õpetajate päev.

 Peale kooli käisin linnas, muuseas ostsin kogemata vale tubaka endale, aga ega see halb ole... Linnast läksin Vesivärava kohvikusse, siis piljardisse ja pmtselt piljardis tuligi ilge mõtlemis- ja seedimisvajadus peale. Oligi tunne nagu tahaks istuda juba kodus, vaadata ühte punkti ja mõelda. See on inspireeriv poolmasendus, seetõttu otsustasin ka, et istun õhtul kodus ja tegelen raamatuga, mida ma olen nüüd mõnda aega kõrval hoidnud. Ei tähenda see aga seda , et ma ei tegeleks sellega üldse või mul poleks mida kirjutada. 

 On asju mille peale tahaks panna silmad kinni ja või jätta hoopis kahe silma vahele, aga samas need situatsioonid tekitavad ka teist sorti tundeid... endiselt tahaks panna silmad kinni, aga see kord pigistades huuled kokku, sest üks asi on see, mida ma kelleltki oletada ja oodata võinja teine on see ,kui palju või vähe ma tegelikult peaksin ootama... See samune subjektiivne ja objektiivne , aga minu olukorras ma ei tea objektiivset, sest ma ei hakka seda kelleltki välja pressima. Ma saan kõigest toetuda oma tajule või tunnetele ja loota, et need tunded on vastastikused... Mõnikord ei ole lootus piisav lohutus.. või pole üldse mingi lohutus.

Hästi erievate tunnetega päev, kõge õrnematest - kõige segasemateni...

See on möödunud ja mööduvate aegade masendus... möödunud ja mööduvate inimeste, kohati üsna kibe, mälestusteks muutumine.

Ma olen tädi ka nüüd:)

eilse kaja , mis tänaseni kostub sinu seest

Mõtlesin, et peaks praegu ära kirjutama, sest pärast ei viitsi üldse..

Jõudsin nüüd mingi tunnike tagasi koju ja ikka pole veel viitsinud riideid vahetada. Selline väsimus on.

Rebaste retsimine oli täna ja minu meelest läks meil isegi hästi, kuigi vahepeal ütles närv üles (mingite jõhkruste peale).

Naerda sai ka rebasteta.. eriti Kirschingeris juhtus midagi sellist, et me naersime pool tundi maha.. tähendab kui naermiseks läks siis selle juurde ka jäime.

Kooli juhtkond jäi ka rahule ja maitea Hurraa! 

Ma ikka jauran veits tundidest, sest mul ole suurt midagi rääkida. Übi oli kõike muud kui eetika, aga vb ei olnud ka... vb oli asi lihtsalt väsimuses ja mingis äravajumises.

Pmtselt ma mässasin eile õppealajuhataja asjadega poole neljani ja no wonder , et väsimus eriti kiiresti pealt tuli... Hommikul magasin sisse, nimelt ma ärkasin kell 7 ja see tähendab seda, et ma jäin veits rebaste hommikuvõimlemisele hiljaks, aga õnneks millestki ilam ei jäänud.

Hommikul pean ilmselt asendama ühte teist ''õpetajat'', aga ma loodan, et ei pea ,sest jamamist on selletagi palju.

Ma ei tea, ei oska mingit hinnangut anda. Väga vahelduvate meeleoludega päev, isegi äärmuslik ma ütleks.

Bu!

Suht shitin brickse, nende õpetajatepäeva tunniplaanidega...pea paks sellest. Samas ma leain jälle , et õppelajuhata töö on suht lahe... Koguaeg peab skeemima.

***

Enam ma brickse ei shiti sest vahepeal ma puhkasin ja pesin pea ka puhtaks.. Vaatan nüüd ühe või mitu Black Booksi osa , sest täna on ju Black Books Day!

Igatahes Jakobsoni ameti panen veel mingiks tunnikeseks maha..

***

Panin tähele eile sellise asja, et teatud tingimuste muutumine paneb nägema asju teises valguses või jäävad need asjad sootuks nägemata... kellegi või millegi kadudes, kaovad ka endised huvid ja saabub leppimine, mis paneb omakorda igatsema kaotatut.

Võibolla jälle ''just a moment of change''... hell knows.

***

Kindel laks, et ma tahtsin veel midagi rääkida, midagi olulist, aga kuna mõtteid on palju ja rahutus on suht piiritu, siis ei leiagi hetkel õigeid mõtteid ja sõnu... elame näeme...

Kool mu arm

Reedel startisime umbes poole kuue paiku Haapsalu poole. Poiste livele ja muidu toredale üritusele. Kõik oli tore, sõit oli tunduvalt pikem, kui võis ettekujutada, aga see ei tähenda, et see halb oli. Pigem vastu pidi, sest kõneainet oli küll ja veel. Alustades igasugustest kinžallidest lõpetades mentidega. 

Esimene peatus Haapsalus oli mõistagi Selveri ees, kui tavaar oli koos asusime See teatrit otsima... blabla... väiksed joogid ja üritusele. 

Huvitav oli vaadata inimesi, nauditav oli lava ees seista, kurb oli vaadata kõiki selja tagant ja mõelda sellest, mis edasi saab, harjumatu oli süveneda taaskord mõtetesse, mis on nii suure vaevaga peast välja visatud.. vahelduse mõttes.

Mida kõike seal vahepeal ka ei juhtunud (nagu Arvi sünnipäeva otste lahti tegemine ja jogurtidraama), aga ühel hetkel me avastasime, et seisame üksi teatri ees... Kõik kinni ja puhtaks koristatud. Nagu mingit üritust polnudki olla.

Joogiste laste äpardused ja niisama mässamine viis meid lõpuks Posti baari ette, kust me lahkusime veidi enne kella kahte... Kell pool neli olime juba Tallinnas... 

Tundub, et no big deal... aga tegelikult oli üks õige tripp.

Nv jäi küll lühikeseks, aga mitte mõttetuks.

Koolis pole tuhkagi muutunud. Uus direktor küll, aga kas uus tähendab ka paremat? Ei usu... ikkagi ei usu, kuigi mingil hetkel olid lootused üllatavalt laes.  Kuidas on see võimalik, et inimesed ei saa üksteisest üldse aru... Miks see just koolis juhtub? Räägid neile ühest üritusest ja nad suruvad midagi muud peale... 

Eks näis, aga ma kardan, et meie rebaste retsimine jääb ka tänavuaastal ära... selle asemel tuleks nii või teisiti mõni muu üritus, aga mis see muu siia puutub.. böäk.

Eile oli jõhker öö, aga sellest seiklusest homme:)

Your Mind's Made Up

Äraütlemata ilus päev, mida saatsid tohutud võlud. Kõik see vaatamine ja kuulamine, kohati rääkimine , kõik oli nauditav. Ma ei räägi küll bio tööst, mis ei meeldinud mulle mitte üks raas, aga muu... Kõik muu. Inimesed. 

Üheski tunnis ei olnud tüdimuse või väsimuse laiskust, mis tegi ka oma töö. Ma ei oskagi tegelikult väljendada oma rahulolu, sest see on kinni mingites vilkuvates mälupiltides ja kindlasti ka seostes minevikust.

Igati rõõmus, et tänane päev nii kena välja kukkus:)

Miks ei võiks see päev kesta igavesti? Miks ma lihtsalt ei tohiks paar päeva review'ida seda...oh gods..

A no ma räägiks ka veits unenägudest siis.. Mitte nii üksiksasjalikult nagu Liis aga veidike siiski.
Nägin kooli. Valgus oli hästi soe , ma kujutan ette, et see võis olla varakevadine hommik, aga tööpäev oli lõppenud ja kool oli õpilastest tühi. Ringi liikusid üksikud õpetajad, kellele ma esitasin kõigile sama küsimuse, kui nad kooli uksele tulid(ma ootasin seal ühte inimest), aga keegi ei vastanud mu küsimusele. Naeratasid viisakalt, nagu poleks päris täpselt aru saanud, mida ma küsisin ja siis ütlesid, et nad ei saa vastata sellele- vähemalt Teppo ütles seda. Ma kõndisin temaga natuke edasi ja püüdsin pinnida vastust, aga ütles, et tal pole õigust mulle öelda seda, mida ma kuulda tahtsin. Kui hakkasin jalutama tagasi kooli juurde helises kell ja aeg oli kooli tõusta.
Enne seda nö. tööpäeva lõppu ma istusin aari arvutiklassis ja vaatasin kuidas viimased õpetajad panevad mantleid selga, kuidagi rahulik oli olla ja isegi kui ma mõtlen sellele unenäole on nii hea tunne, aga ma ei saa aru, miks nad mulle ei vastanud. Vb nad teadsid, et ma tean seda õiget vastust. Vb. polnud neil tõesti õigust sellest rääkida, aga vb. polnud mul õigust kuulda seda kellegi võõra suust.

Bö. tavaline päeva oli, aga it's not a tumah...

It's not a tomah!

Tühja igatsuse meeleolu. See on midagi imelikku, kui sa igatsed midagi, kuigi see miski on üsna määratlemata või niisama ähmane.
Päris hea igal juhul. Pole mingi masejunn.
Mõtlen, et ma olen vahelduva eduga 4 aastat elanud ühe toreda kiindumusega ja nüüd ma vaatan, et sellest on alles vaid osaline imetlus ja austus? See nagu ei puudutaks enam mind. Võib juhtuda nii, et mingi aja pärast ma söön oma sõnu ja see muutub järsku jälle millekski isiklikuks, aga praegu... hetkel on see kauge. Sellest kaugusest ilmselt ka pehmemat sorti igatsus ja samas võidurõõm või see samune ''jess elasin üle/läbi''.
Ei saa ju kunagi teada kas asi oli ainult minus või vastab tõele teooria, et miski ei juhtu niisama.
Jõle naiivne oleks öelda, et homme algab uus elu või midagi säärast, aga mis ma teeksin kui hakkaks:D:D Võiks ju olla mingi epic pauk ja blaaaaaaaa. A võiks ju ühel päeval ärgata ja avastada, et inimesed käivad täte peal.
Mul oli tavaline päev.

I was made the way I am

Olin täna kodus. Ühtpidi jumal tänatud, et ei pidanud klassis surema ei igavusse ega ka köhahoogudesse, teistpidi on mul kodus natuke igav.
Siin on jälle uus probleem, ma ei taha kooli suhtlemise pärast. Ma ei taha üldse suhelda rohkem kui msn võimaldab. Ma tahan vaadata inimesi, vaadata mis ümberringi toimub. Ei tahaks suuremat kontaksti kui silmsidet, kui sedagi.
Mitte, et ma mingi misantroobist toriseja oleks, aga nii oleks ikka parem.
A elu on megailus kui sul on lutsukomm (ja 15 idiootset saksa keele lauset, mida sa pead pähe õppima).

Haige

Päris halb köha.
Natuke halb ilm, kuigi mõnikord teeb vihm head.
Veidike külm.
Ebameeldiv üldine seisund.
Maa ja taeva vahel.

they may understand my rage

Läksin magama algava nohuga, ärkasin täiesti pekkis kurguvaluga. Nohu pole aga kurk ja kopsud on veits nugasid täis.
Ei saa kooli ka üle lasta, sest nagu mul ikka juhtub on minu haiguse ajal tööd. Sellegi poolest ma eeldan, et homse päev piirdub kolme tunniga. Sakus ja matas tööd niiet sellest saabki olema minu piir.
Idee poolest on Randrüüdi sünnipäev ka homme, aga god damn.. ei ma ei ütle et ma üle lasen, aga god damn...
Nagu ennustatud oligi, oli päev täis tühjust ja mõttetust. Eriti viimane tund -eetika- ma mõtlesin täna päris pingsalt, miks ma ikkagi võtsin selle? Tean küll miks, aga on seda vaja?
Aeg-ajalt võiks ju tiksuda küll, aga õõõõõõõ maitea. We'll see.

Aeglaselt liigub tervis allamäge, aga ei tea veel mis piirini. Mine sa tea äkki on see kõige madalam tipp juba saavutatud... samas asi pole kuigi äärmuslik ja tõbi on üsna tavaline.
Uudiseid pole ja homne päev tundub äärmiselt mõttetu... böööö.. sisukus ise.

kazjavka

Ma olen peaaegu rajalt maas... mu nina on kinnisem kui päeval. Aga mu tuju on hea ja ''mis raamatu sina täna raamatukogust võtsid?'':D
Hahah a tegelt, tänane päev ei olnud tuhkagi parem eilsest... Ikka tundus veits pikk ja tüütu, samas viimane tund oli päris hea- lõpus keeras naljaks (inka).
Tegelikult polegi eriti midagi rääkida... kõik on nagu on ja pole midagi võtta, ainult jätta.
Laulsin emale 10 min ''trollolooo'd'' kuni ta lõpuks mulle pulgakommi andis, et ma vait jääksin...
A davai?
Lähen varsti pessu ja lugema ja trolloloo ja loodetavasti täna ei näe õudukaid öösel, sest mitu ööd järjest toimub mingi bs mul unenägudes. Samas tänane öö tõotab ise õudukas tulla, sest mu nina on veits tatine:D

sa ei saa mu juurde tulla lilleõied käes, naeratus näol
sest ma kaugel eemal, vaatan mujale...
kui soovid võime teha näo, et pole olnudki meid iialgi siin.

Jees, väike nostalgianoodike on küll siit läbi lipsanud, aga see on ju loomulik. Pole hullu midagi.
Esmaspäev on kuidagi ilaselt pikk päev. Kooli lõpuks oli räige väsimus, mis väljendus viimases tunnis krampliku naermisena, Egert pidi minu lugemise üle võtma, sest sellel polnud erilist otsa ega äärt.
Muidu oli päev nagu ikka. Teisipäev võiks ikkagi lühemana mõjuda ja klassijuhatajat ei näinud ka täna. Ei saanudki riielda, aga no homme ka päev.
Ohoo türklane tuli msnis rääkima... ma veits enterteinin ennast siis, sest sellist imet pole mu msnis juba pikkaaega olnud:D HAHAHAHA

puhkus vaimule

Mõtlesin et laksin nüüd järjest iga postituse juurde selle eelmise ''pildi'', aga täna on erand... midagi tähtsamat! Dreamteam'i käpajäljed:D
Ilmselt mu ROOSA telefon ei tunnista kollaseid seinu ja värvib need ise roosaks.
A muidu on see punanen minu ja must on Sirku käsi.
Niiet lasingi spordipäeva üle ja esmaspäeval saan klassijuhatajalt korraliku peapesu, aga veits paralleelne värk... poleks asi spordipäevas oleks siis midagi muud ,mille kallal võtta ja ma olen jumala valmis.
Muidu on koolis endiselt talutav olla:D
Homme Stingile , nagu plaanitud oli- Andresega õõõäää - üheks õhtuks võib ju Eestisse tulla:D
Dream come true vm.
I'm An Englishman In New York:D:D:D
Mis ma ikka öelda oskan peale selle, et veel üks päev ja üks päev korraga me elame ja eks näis mis homne päev toob, aga see mille tõi tänane on way way way rohkem kui ma oodata oskasin.

Peaaegu karvane

Pessu, saksa, vb isegi mata ja kui mata siis ka pilt , aga kui ei siis hommikul... aga muidu magama:D
Päev- normaalne... kohati väga väga väga hea, aga kokkuvõttes ikkagi normaalne.

bu!

Pole jälle mõned päevad kirjutanud, aga seda ainult sellest, et ma olen kas liiga väsinud arvuti jaoks või unedemaal olnud.
Ei tahaks midagi ära sõnuda, aga kool tundub praegu veel väga talutav, et mitte öelda meeldiv. Seni kuni on uneaeg üsna korralik on ka elu päris ilus... samas kui elu allamäge veerema hakkab muutub ka öö parimaks sõbraks.
Uudiseid kui selliseid ei ole ja ma ei teagi kas sündmustevaesus on üldiselt positiivne või negatiivne, aga praegu on see üsna hea mõjuga.
Imelik, et keemiata tundub humanitaaride tundide arv peaaegu olematu samas klassi tunde tundub meeletult... igatahes midagi on muutunud ja midagi on hoopis teisiti kui eelmisel aastal, aga ma pole veel päris aru ka saanud... see on kerge pähkel, samas mine sa tea äki aasta lõpuks on kõik jälle old'i viisi.
Vaatasin Pride & Prejudice vanemat e. 1995'nda aasta filmi/sarja ja see vahe vana ja uue filmi vahel on päris suur. Vanem sari on üksikasjalikum- samas see kestab ka 6 tundi - sari ikkagi. Uuem film on jälle armsam ja kohati kirglikum... ameerikalikult tehtud armastusfilm, aga seda näeb ainult läbi võrdluse... Kokkuvõttes on mõlemad head- oleneb mida sa siis otsid, kas raamatu sisu peenet ümerjutustust või armastuslugu kui sellist.
No tegelikult pole üldse oluline mida ma olen vaadanud ja mida ei ole, aga nagu öeldud UUDISEID EI OLE!:D
DEEEEEAM:D:D:D

You are standing on my way. You are fucking on my way!

Ärkasin suht hilja ja esimene asi mida ma tundsin oli valu... kõik mu lihased olid veel hommikul suht wasted. Praegu on palju parem. Mõnus päev tegelt. Poodlesin ka veits, vastu tahtmist, aga tulemus on märkimisväärne:D
Sain mingid vihikud ka stetud mis on omamoodi success... Vaatan natuke sarja ja ilmselt siis pöördun mata ülesannete juurde..no escape.
Tänks eilse eest muidu... hea algus:D

Oh kallis sõber kuidas ma sind ikkagi austan:')

(Beethoveni kirja lõpusõnad, elutattuuu)

Selline elu sees, et maailm hoia mind kinni.
Ikka ja jälle ma mõtlen, et kui palju maksab ühe inimese , tõelise inimese, tõeline tunnustav pilk, armastav pats ja kui palju maksab see pilkude keel ,mis ütlebki rohkem kui sada sõna, mida keegi teine ei tea...klaasistunud ja veinist äärteni täis silmad, aga mõnikord pole promill siiski määrav.
Tõeline inimene ehk sõber, kelle olemasolu on seda hapram , mida rohkem sa teda armastad, aga seda ta on ainult su peas, sest sa ei taha et ta kaoks... Tahaks pikendada, muudkui pikendada seda kõige ilusamat aega , kui tema on sinu jaoks/minu jaoks eriline ja mina ... (väikese printsi teooria järgi) olen ka mina tema jaoks ainulaadne, ma ei kahtle selles ka:D
Igatahes mu kallid sõbrad minu Egert, minu Sirku, minu Liis,Hendrik, Liisa,Kessu ja Kusti... te olete tänase õhtu topelterilised kangelased... UUE MAAILMA INIMESED :D
Aga miks ma seda kõike räägin on see, et 5, 4, 3, 2, 1, 0- keerasin ära:D:D:D:D:D
PEHK VISKAS MULLE VIIIIIIS:D:D:D DÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ
A muidu ma kuulan veel ühe aidese laulu ja tõmban tutttttttuuu...
Tänud Liisa isale kes mu koju ära viskas..

Oh sa r*isk!!

Täna sain oma esimese viie... haha.
Ma ei oska kuidagi hinnata oma teiste koolipäeva. Endsielt pole saanud õpikuidki kätte, sest koguaeg on not enough. See tekitabki suht poolikut alguse tunnet.. samas niii lebod päevad ja jumal tänatud et mitte mingit pressure'it pole.
Uus inka õpetaja, uus saksa õpetaja ja ühiskond, vana hea Übi aga uus aine... kahe keskmise õpetajaga kuidagi eriliselt rahul.. aga noh ma ei hõiska enne õhtut.
ÕÕÕÕÕÕÕ täna vaatan sarju ja loen ja magan jaaaa , koristan böö:( :D:D

Kunagi, ma luban, et räägin asjad pikemalt lahti...ma luban...

Pildid ei jää peale täna blogisse:(

take a breath and then the step

(rottisin reelika pildi siia, ma olen ka seal õõõõõ... mul on nüüd 3cm läbimõõduga villlid mõlemal jalal, kes võis teada, aga eks nad aasta lõpuks paranebvad)

Eile ma ei soovinudki head kooliaasta algust.. tagant järgi siis- head aastat, head viimast aastat neile kellele see jäääbki viimaseks... võtke siis viimast, kui midagi annab üldse võtta.. Ma usun, et annab.
Olin niii rampväsinud eile, ise ka ei usu, et enne kahteteist voodisse vajusin. Ärkasin küll suht hästi täna.. probleemitult tähendab.
Päev oli ka üllaavalt hea, uued õpetajad - uued ained, aga ülihea... mulle sobib neljapäev... mulle meeldib. Ei uskunud, et nii ebaigav tuleb.
Ma nagu ei oskagi midagi rääkida.. oli küll palju mõtteid, aga ma ei tea... stabiilne on.
Blogi ei jää kindlasti soiku, lihtsalt väike paus oli nüüd. Pole mõtet kirjutada igapäev, et olen elus, olen korras, normaalne tuju... või kui ongi halb olnud siis ilmselt polnud see kirjapanemiseks õige.
Igatahes... KOOL ..tere.

T*aaaa ma tahan lihtsalt maas veereda ja jalgu vastu põdandat taguda, ma olen mega närvis ... (tegelt ei ole nii hullult), ma ei oska .. need fkin nunnukeste klassiuste pildid on midagi üle jõu käivat... see mis ma teen on totaalset not enough, not good... Mulle ei meeldi. Mu parem käsi on waysteeeeed... See viimane kukkumine oli liig. Ma ei taha MA EI TAHAAAAAAA .. Ma tahan minna rõdule ja täiest kõrist karjuda, sest mul on kuradi mitmendat päeva kivi südamel.
Pole domineeriv kivi, megapohhui tegelt , aga mul tulevad kruvid peas lahtii... pudru ja kapsad..
Tegelikult ma jonnin, ma jonnin like hell praegu..
Aga see on see kui sinus saavad kokku 2 inimest üks on lapsevanem ja teine on -5 aastane laps.
Üks peab mingeid otsuseid vastu võtma ja teine on retard ahv kes kisab ja rebib - kumb siis võidab...
õõõõõõõõõõõh go to hell... ei saa magama ka minna teadmisega et mul on ainult 1 pilt millega ma pole üüüldse rahul... samas ma ei taha jamada... äkki ma suudan kell 5 ärgata?
Teen coinflippi...

now you're my long lost friend

Mul on hea tuju ja kuigi ma olen laisk kirjutamise mõttes ja mul on muid kohustusi ma pean sellest rääkima, sets ma olen niigi blogiga hooletu olnud.
Üle pika aja oli täna tõeliselt ilus päev. Ei osanud oodatagi sellist päeva ja sellega kaasnes nüüüd muidugi energiaboost ja palju häid mõtteid asjade uuele tasemele viimisest...
Tean, et see tunne ei pruugigi olla jääv ja ta ei ole, aga üle ootuste mõnus koolis viibimine oli, sest kõik on nii heades tujudes ja kõigil on midagi öelda, siis tuleb ju paratamatult meelde all in actioni tunne..
Vanaema oli mega heas tujus, viskas nalja ja rääkis unenägudest.
Hängisime Šmirliga linnas... noo nalja sai ega ma varjama ei hakka + sirkel seisis kassas tuli minu juurde üks allameetri mees. Pisike armas triiksärgis. Ma vaatasin alla ta vaatas ülesse , siis naerata, lõi mind ja jookis minema.. Nii palju ongi lapsele õnneks vaja:D Mõlemale lapsele st. mulle ja talle:D Ei ma ei ole sadomaso:D hahaha mida iganes, keeran ära:D

Tore oli.

BÖÖÖÖÄK

Olen Tartus 007 ja magama pole mõtet minna vist ... kuigi kell 1.50, siis ma munen veel küll ja veel. Arvo Pärdi portree võiks ise valmis saada siis see on pildi puuduv osa... Schuberti parukas ka poolik veel , aga pole viga...
Asi peab jõudma Pomerantsini ja see fkin jõuab ka!:D
Kuulan isamaiseid laule ja joonistan, niipalju mu Tartu ööst ja kui homme on sama ilm mis täna siis on ....öüöõüö sama ilm, mis siis ikka..
5:01 sain valmis, praegu 5:15 - paras aega sheerida ... Mu silmad on väsinud sellest pildist, aga see võiks mõjuda hästi, muidu on kehvad lood.
Saage siis tuttavaks vasakult paremale üleval- F.Chopin, L.van Beethoven, F. Schubert, (Beethoveni kiri surematule armsamale- saksa keeles muuseas), A. Pärt.
Vasakult paremale all- 26. aastane Beethoven, jälle Beethoven, I. Stravinski, E. Greig ja Beethoven one more time...

VOT TAK!

BÖ vol.2

04:38

- nimelt sellel kellal sai valmis järjekordne Beethoven..Seeria:D Igal juhul lugu on selline, et magada ma ei taha, aga ma vist peaksin, sest äratus on üsna varajane.
Vaatamata kõigele ma jääks siia kirjutama, hea meelega jääks, aga reaalne lack of events on see, mis hoiab mind tagasi...
Rahulik elu on viimasel ajal. Ma olen oma mugavustsoonis ja mu mured on väljaspool kaitsekuplit.
See on ka vahelduse mõttes hea ja vajalik seisund.

BÖ

Deeem, ma pole ikka nii ammu joonistanud, et olen suutnud ära unustada, mis tunne see on. Eile öösel see meenus... Kas just pildis, aga paganama õige aeg oli sellega tegelemiseks. Rahustav, iseendaga ühendav, nagu paneks joonistades maailma magama - mida klišeelikku võiks veel öelda?- but it's true, või mida iganes. Ilmselge on see, et ma punnitan siin midagi kirjutada, aga ma väga ei oska... Mitte, et midagi ei toimuks, aga kõige olulisem on endiselt samas, kus ta ennegi oli - õhus- selle vahega, et lõpuks sain Egertiga ka räägitud, mis on omamoodi vabastav ja mõnus.

out of the sement

Peaksin midagi kirjutama vist, aga samas... Mitte, et poleks midagi rääkida, aga kas on vaja?
Või , ma ikka loodan, et sisemine konflikt jahtub maha, kaob ära, likvideerub. Ei ole nii, et ma ootaks helget tulevikku ise selleks midagi tegemata. Ma olen mõelnud kuidas ma saaksin kaotada selle tunnete ülekaalu, aga ma ei tea, ei ole vist piisavalt hästi mõelda suutnud.
Aabu staap mis oli mõned päevad tagasi oli hea, see andis palju mõtlemisainet ja niisama head tunnet. Hommikul jalutasin iseendaga koju, ka see oli viljakas jalutuskäik. Peale nii mõteterohket jalutamist ei läinud kodus enam silmad kinni, kuigi öö oli olnud täiesti unetu.
Peaks pildid arvutisse panema!
Egertiga pole ka nüüd juba tükkaega rääkinud, peaks ennast kokku võtma.
Peaks ennast igas mõttes kokku võtma, eelarvamused ja järelarvamused äraunustama ja lihtsalt keskenduma sellele, mis on ja kuidas seda paremaks muuta.

We'll live. We'll see.