Täna oli üks äraütlemata HEA päev...
huuuuh lõpuks tagasi Tallinnas ja kodus ja voodis ja ooooh kui hea.

Kõht on niii täis. Huvitav kas sellepärast ongi nii kuri olla? See pole enam hea tunne ,kui kõht nii täis on ja suht ei millestki. Uni on ka ja igavene häda ja viletus ja seda muidugi naljaga pooleks, sest homme on ju aastavahetus ja, mis viletsustest me üldse räägime.

Ooh kena päev.
Mul polegi nagu eriti mingeid uudiseid (tahaks kirjutada uudisi), mida punnissilmi jagada. Mu elu on olnud nii rahulik ja stressivaba, et ma akkan ise enda peale kadedaks muutuma. Vaevab ainult internetivaesus, üks väike liigutus ja jälle , läinud ta ongi.
Aaaas jah, kõike head:D

Ma ei ole surnud, ma ei ole kadunud ja ma ei naudi oma kvaliteetaega jonni pärast netist kaugel meelega. Mul pole püsivat netti ,sest inimene kellelt ma netti rotin on arvatavasti kuskil ära.
Kõik need 3 päeva või 2 päeva ma pole muud teinud kui maganud ja vaadanud Grey anatoomiat..oeh. Seeeee on jumalik.
Eile koostasin oma TO DO - listi ja uuest nädalast ma peaks hakkama vaikselt tegelema selle ellu viimisega...aga vahe on selles ,et vaheajal ,mugavas tuditoolis või voodis on seda million korda parem teha kui koolipäeva pärastlõunal ,kui kõige kõrvalt sa pead mõtlema ka õppimisele.
Minu preoriteetideks on Kultuurinädal, uurimustöö fuckedup shit ja üksikute õppeainete korda tegemine...eeltöö korda tegemiseks... Pole palju, aga oh my crap , KN is a nut...ikka konkreetne pähkel. A no ,mis ma ütlen, ME SAAME HAKKAMA... we will kick those asses...siin ei tohiks küsimustki tekkida. Saaks veel neti, mis ei kaoks iga paari minuti tagant, ma läheks siis kohe oma mailboksi..aga ei sellega on ÕNNEKS natuke aega...kvaliteetaega, private time, mida iganes ja kuidas iganes....oooh mu veres on kõrge vaheaeg ja ei mingit rõhku. Ja ütle nüüd et elu pole lill ja mul on absoluutselt ükskõik kui selle lille sööbki mõni lehm kunagi ära, sest lehm ka inimene -tahab süüa...
Mida iganes ma nüüd ei kirjutanud ma tahtsin öelda ,et helistage kui on uudiseid ja palun... nautige oma vaheaega, sest see on ülim...hellgood. Ma usun ,et tööandjate karmusega ja jumala abiga jõuab ka mu netidoonor varsti koju ja mul on jälle kindel internetiallikas, s.t. , et ma arvan,et ta jõuab koju homme õhtul...kui ta peab äkki esmaspäeval tööle minema...teaks vaid kes see mees on ja kus korrusel ta elab ja miks just tema net on kõige normaalsem....aaa no vähemalt ma tean et ta on mees...
OKEI, mul on sõnaline kõhulahtisus ja ma lõpetan nüüd, sest muidu ma jäägi siia kirjutama jumal teab mida ja lõpuks selgub ,et net on kadunud ja ma ei saa seda kunagi postitada..jep.
Grey anatoomia kuuenda hooaja teine osa here I come...varsti lähen raamatu kallale ka...VOT!

Jõulud, nähtavati kõige rahulikum ja parim aeg....aga tegelikult üks ordinary holiday. Kurva ja kurwa võitu on see. Alates meie viimasest kirikukotsertist Jaani kirikus meenuatn ma igadel jõuludel täpselt samu asju...Ma tean et mul on hea dateering:D
Igaljuhul nendel jõuludel...siis...ammu...ma ostsin Stingi raamatu, mille ma pole siiani kaanest-kaaneni lugenud ja alles lõppes ta kontsert etv's ja miks mul ei peaks natuke kurb olema. Kõigest natukene...
Teadvustan teadvustamatut..oeh.
Ma hakkan grey anatoomiat nautima...

kuidagi mõttetu päev ja veel mõttetum jõulupidu

Nii ilus naeratus...niii ilus..
Igati ilus Inimene..

..aga surma ei tasu karta.Surma pole olemas...

Ajaloo tööga on natuke halvasti ja ma ei saa üldse aru sellest ,et nii paljudes koolides on alates esmaspäevast, ehk siis tänasest nädalast vaheaeg peal ja mis siis meil viga on, miks meie peame taas kord erinema? Homme saab poole päeva pealt plehku lasta või vähemalt plaan on minna silma tilgutama...Hommikul ma ei tahaks hästi minna ,aga enne ühte peab kindlalt polikliinikusse jõudma, muidu on halvasti.
Aaaaa ma sain sitaks head raamatud täna...üks on nõuka plakatite raamat ,mis oli ühe kõva hinna eest...ja teine on ''Something to tell you'' , kahjuks täna pole aega lugeda aga niipalju kui ma bussis piiluda jõudsin on see paljulubav... mitte et ma seda varem ei teadnud.

Ma ei tea mis kell mul seal posti all seisab, aga hetkel on juba 2.52...seega magama ja vaatab mis ajaloost saab...ei no ma midagi osan ,aga poleks liialt kindel ,et hästi läheb..

BLANK....suht 20 minutit juba BLANK....liiga palju infot korraga..liiga palju vihjeid ja oletusi...mõtlemisi...meenutusi....hehe:D...kõike natuke palju...isegi kell on natuke palju..

Eile mõtlesin inkas nii piklat andestamistele, kui kergesi andestan mina ja mis maksab üks õige andestamine teistele... õhtuks sain ma aru ,et see on raske ja ma ei teagi kas kõik need paar korda kui ma võitlesin endaga ,selleks et vabandada oma peas inimene välja, õnnestusid ...sest kui olukorrad kerkivad kuskilt mälusopist esile , ma tunnen jälle sama.
Mul on lahkhelid mõistuse ja emotsioonidega ja see on juba ammu selge... ma arvan ,et selgeks sai see juba 3 aastat tagasi, aga see never ending kolme aastane story on nüüdseks saanud rutiiniks ja sinna ei saa ma enam midagi parata. Tuleb oodata selle täielikku ammendumist.
Igasuguste mõtlemiste tagajärjeks oli hiline magama minek ja seega väga hiline ärkamine...niiet päeva mul polnudki täna...lihtsalt üks poeskäik kell 5 , ''hommikusöök'' kell 7 ja mõtlemine... vahepeal veel msn, blogi tausta vahetamine ja lõputu kalade vaatamine.
Mu lühike päev ( kui seda saab päevaks nimetada) oli vaatamata kõigele ilus, sest ma ei ole üksi :)
Tegelikult see on põhjus, miks elu on siiani ilus olnud...isegi kõige koledamal päeval.

Minu great expectations osutusid veits kurvaks...aa samas mul oli juba enne kõhutunne, et nii läheb seega ma saan kohe varsti üle. Ma loen kolmeni ja hingan välja..siis algab nädalavehetus.
Saage terveks poisid ja tüdrukud....ja mees:D

A ma tahan jonnida:D A mis saab kui ma hakkan jonnima...? A mis saab ,kui ma tahan tantsida jonnides õnnetantsu? A mis saab siis kui ma tantsin õnnetantsu viineri kostüümis (lihtsalt riiete asemel rullin ennast kile sisse)? A siis kui ma teen seda õues? haha...siis kukkuvad varbaotsad ära, niiet sellist nalja ei tasuks teha.
A mul on nii hea olla...ja ma igatsen homset...on ju huvitav. Tegelikult need on need haiget ''great expectations''. Tavaliselt ongi nii, et puhud peas midagi nii suureks ja mõtled tiivad ka veel selga ja siis tuleb ''tüng värdjas''.
Samas, see on nii hea, see on nii kena....sest sa oled ilus, ilus oled sa:D

šmirkel teeme homme midagi...lakume jäätunud poste peale tunde...vaatame kumma keel veritseb rohkem ,kui me nad posti küljest ära tõmbame:D

Ei tegelt ka...mul homme mr. Übsteri järeltöö, ilmselt oma töölehte ootan ma jaanuarini, aga sellegi poolest...teeme midagi natuke...istume kuskil, ma igatsen sind:D Kindlasti joiniks Liis ka ja siis oleks jälle tore:D Davai...kasvõi saiakasse, peaasi ei mõsult istuda saaks:D

..kõik on peidus ütlemata sõnade taga:)

Magasin sisse, tõusin, panin riddesse, pea käis ringi, sõin ikka käis ringi, kuulasin natuke ema, endiselt käis ringi, panin pidžaamad selga ja läksin magama oma elu maha.
Mul on üüüüsan hea olla...a tsipake külm on..

Tegin täna natuke DSD pilooti ja ma ei suudaks elusees kirjeldada neid emotsioone, mis seal ees seistes kogu mu sisemust laastasid...see oli nii hea ja samas nii halb....hea, sest see tunne oli hea ja halb, sest ega ma ei suutnud ju üldse mõelda. Mis mind ennast hämmastas oli see ,et ma ju üldse ei pabsinud...ei mingit kätevärinat ega midagi. Noh läks nagu ta läks ja muidugi hiljem ei saanud ma tükkaega aru, mis see ikkagi oli..mis juhtus noh? Lõpuks jõudis pärale ,et see tunne, mis heale tundele järgnes oli konkreetne viha enda peale...sama viha mis on siis, kui ma suudan öelda Übile eriti sitasti ja ...siis kahetsen seda terve elu, aga kahetsemise ja muude asjade vahel ma vihkan ennast. Praegu on kõik korras, ma ei saa midagi nkn parata ja see, et mõte kokku jooksis ja ma hakkasin rääkima absoluutselt ennast kontrollimata ,täiesti lampi teksti...see on random. Ei kaotanud midagi, aga see-eest sain sitaks rikkamaks. Pealegi sain ma väga hea raamatu ''Hundert Jahre & ein Sommer'' tsiteerides tagakaane viimast lauset on see ''..ühe perekonna, ühe Berliini maja- ja kogu meie liigutava sajandi romaan.'' Seega täna alustan ja homme lõpetan selle romaani liigutatavuse hindamist.

per as prea ad astra, K.A.K.E.L ja palju muud mis on ülihea ...sest elu on nii ilus.

Nägin täna nutvat poissi..ta kukkus põlve lõhki..läksin tema juurde ja andsin talle oma sünnipeva surra-murra. Ma loodan et Liisi ei pahada, aga mul hakkas lapsest nii kahju, et ma ei suutnud teisti olla, seda enam ,et ma tean ,et kui see väike poiss oleksin hoopis mina olnud, oleks mul väga hea meel. Lapsed on maiasmokad.

Ma avastasin alles eile, et ühe raamatu sisse oli kirjutatud pühendus....appi kuidas ma naersin, appi kui tänulik ma olen..ma ei saanud magama minna, ma lihtsalt uurisin neid raamatuid...kõik on...elu..see on elu

3 päeva on piisavalt pikk aeg, et igatsema hakata...

Ülihea sünnipäev, ma olen ikka veel natuke koomas, aga muidu see sünnipäev andis palju ja ma olen isiklikult väga rahul:))))))
Ma loodan ,et ka teie väga ei kannatanud seal:D
Aitäh ,et tulite ja olite. Vabandust, kui läks halvasti:)

***

Mina ei ole otsustaja ja ütleja. Teiste eest küll mitte. Ei saa alati öelda seda, mida tahetakse kuulda, vähemalt siis mitte ,kui tunnen, et mingil hetkel pole minu aeg ja koht rääkida/tegutseda. Ma ei taha olla igal pool otsutaja... Kui sa tunned ,et on aeg siis lihtsalt tee ja kui sul läheb halvasti siis järelikult nii on õige... Make each day count.

tühjaks imetud

To make each day count.
Armastada ja vihata samat inimest ja see juures armastada veel seda vihkamist ja salvestada igat grimassi, et mitte kunagi unustada, et armastada ja vihata sama palju.
No fantaasiat ma üles ei anna, unistada ju võib eksju...imetlemine pole ka keelatud...aga sellega ma tegelengi:D

Te peate teadma...ma sõin pimedas alma jogurtit ,siis tundsin imelikku maitset mõtlesin, et kuivanud piparmünt on sees...panin tule põlema ,et vaadata näpu otsast mis see on...PRUSSAKAS! hahah:D
Ma võin uhkelt öelda, et eksootiline toit on hea maitsega:D:D Aga tegelikult läks see jogurt prügikasti.

..and love is not a victory march....

Kiire mõtlemise ja mõistmise päev. Igasuguseid asju juhtub, aga ei tohi algseid soove petta. Jah, pisikesed asjad kuhjuvad ja tekib tülgastus ja väsimus ja närvilisus, aga kuidas muidu...peab üle saama ja teinekord isegi otsast alustama. Saab hakkama küll! Kuni ma pole üksi, pole ka loobumiseks põhjuseid.

Saan prillid!

Kui lakkavad laulud ja pehastub pärg
ning jahtuvaist pisaraist kamber on märg
siis suudle neid samme, mis hodsid sind teel
su hahkjal aohägusel taidealleel.

Kord toitis su tarmu soe sigitav muld
ja lootuselohe lõi hännaga tuld,
kui ööpurje habisev hüpotenuus
varjas valu, mis vindus su vaevapuus.

Kord helkis su vaim nagu kiirgav komeet,
mille lennujoont jälgis üks nukker poeet,
kes arglikult adus, et see üürike viiv
kaob sõrmde vahelt kui sõredaim liiv.

Paar põgusat pilku, üks ennatu puhk
ja vaibuski leek ning tuulde läks tuhk.
Kild kiusakat trotsi vaid järele jäi
ja laseb sul püsid püstipäi.

Lõin raamatu lahti leheküljelt ,kus oli see luuletus ja kuna see oli niiiiiiiiiii tabav. See paneb paika selle ,mis ma tunnen, ilma vahepealse sodita. Ühesõnaga selle luuletuse pärast, jalutas raamat poeriiulitelt, minu koju...

Ma arvan ,et täna on üks ilus õhtu.
Selles suhtes ,et need Pukki ennustused lõid tõesti pinna maa alt ära paariks tunniks...eluisu oli kadunud, sest kõik tundus korraks nii odav...(valus väljend onju)...aga noh see oli korraks segaduse hetk.

Täna õhtul ma :
koristan
vaatan grey anatoomiat
õpin sakut
blalaiket
seminari

Sünnipäevani on jäänud 8 päeva.
se la vi

Kuna ma kirjutada ei viitsi ja Aap leidis geniaalse asja seega:

Eile oli mingil määral uus-vana murdepunkt mõtlemises ja niiväga kui see välja ka ei kukuks, ei ole ma mingi inimvihkaja. Lihtsalt teinekord ei suuda mõista näiliselt elementaarseid asju, kas peakski kõike mõistma?

Oma pisaraid ei pea häbenema. Charles Dickens


No jah...ei peagi ma usun. Teinekord lihtsalt ei saagi emotsione kontrollida , eriti kui sulle surutase peale mõtte ,et oled tühine inimene, mitte keegi...siis saab haavata ego, sest ma tean täpselt ,kes ma pole ja kes ma olen ja kes ma tahan olla...
Uskumatu , et Lend läks halama ...ukskumatu, et suured inimesed käituvad nii ebainimlikult, ebahästi:D ja teevad tühjast tüli...Uskumatu, et ma ei taha enam suhelda huvijuhiga ,kui ta ei suuda hoida heelt hammaste vahel...Uskumatu, uskumatu....aga vähemalt nüüd ma tean täpselt, mis tunne on nendel ,kes midagi muuta tahavad...

On variant, et see kõik on väljamõeldis , ühe suure aga nii primitiivse inimese olematu- aju vili... Tänane päev oli üks kuradima pask päev... kui väljaarvata seda ,et me saime lõpuks kolmekesi istuda kohvikus, nagu kord ja kohus:D

Ma tirisin unes ühe jalaga naisel ,tema ainukese jala küljest. Ma palun selle eest vabandust. Ma ei tea kuidas see juhtus. See naine kukkus ümber...ma arvan ,et ma kukkusin ka. Mõlemad kaotasime tasakaalu vahe on vaid selles, et üks kukkus unes ,aga teine päriselus. Kumb meist on siis lombakam?

3.20 Peaks vist magama minema...
4.06 Suus on laiba maik ja unest pole haisugi...
4.15 Surra, magada, võibolla undki näha...
4.57 No tee mis tahad...
5.14 See muutub häirivaks, sest silmad lähevad ise lahti...

Päev oli nii pilves ,kui pilves olla sai. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ma ei mäleta pooli asju, aga positiivne on see ,et ma ei mäleta pisikesi asju mis võisid mind üldjuhul häirida. Mis oli jube ebameeldiv oli kramplik värisemine teises ja kolmandas tunnis. Siiski ma ei tea mis rikub rohkem tervist ,kas üks unetu öö ja nö. odav megapump päev või liiter viina ja tulemus on sama, kui mitte halvas mõttes hullem. Selline super omamullipuhumise päev. Pole kunagi kogenud seda tunnet, mis täna. Peaasi ,et need mällerikohad poleks piinlikud.
Kui võtta selliseid unetuid öid kui omamoodi rumalaid eksperimente ,siis ei saa märkimatta jätta:
*Raskendatud mõtlemisvõimet, aga paljudes ainetes ma märkasin seda, mida pole varem osanud märgata või sain aru nendest teemadest ,mis on tundunud blankid.
*Kaaluta olek - jalad olid nii kerged ,et treppe võis pidada vaenlasteks.
*Suht aeglane reaktsioon - alles praegu , kui ma olen kodus ma hakkaisn analüüsima mõningaid sündmusi. Tähedab ma ütlen kohe ,et ma ei saa aru täiskasvanust naisest, kes ei oska taltsutada ennast. Kes kaotab igasuguse kontrolli vales kohas ja valel ajal. Ta ise ei kujuta ette, kui hale ja naeruväärne ta on...ma lihtsalt nägin teda täna samast küljest ,aga teise nurga alt...Ma pole elusees olnud nii siiras öeldes seda ,et teda vaadata oli lausa piinlik ja muud emotsiooni ei tekkinud, kui sügav kaastanne ja haletsus.
*Palju mis ümberringi toimus ajas naerma.
*Enesekriitika 100% puudus - üldse polnud võimalik kujutada ennast kõrvalt vaadates.
Ma lihtsalt loodan, et keegi ei mõelnud ,et ma võin täis olla. See mõte tapab mind ,et ma võisin midagi ülivalesti teha, öelda. (rõhk on ülivõrde peal)
Lihtsalt ...see oli hea päev ,aga ma vist ei taha seda mäletada...samas ma loodan ,et mul pole põhjust põdeda.
Kool on hea ,kui sa ei märka midagi enda ümber:D
Kell 9.30 võib lugeda ,et ma olen 24 tundi magamata.

Kell on 5.27.
Kell 5.21 kadus Hendriku net.
Inimene ,kes viitsis minuga istuda ja mind elus hoida, sest kui väljajätta silmade pilgutamise pole ma saanud endale loojalaskmise lubada. Ma õpin. Ma õpetan..ennast. Poolteist tundi veel ja ma saan minna kooli.
Mul on ükskõik, kui surnud ma päeval olen. Kui ma ütlen ,et mul on pohhui on see lihtsalt parasiit, aga kui ma ütlen ,et mul on ükskõik siis ma mõtlen seda. Ma ei saa midagi parata ,et ma täna mingitel põhjustel puu olen...mul lihtsalt ei jää need paganama sõnad meelde.
ma polegi tegelikult unine, sest minu oganismis jookseb liiter kanget kohvi ja valuvaigistid hoiavad ära peavalu. Kõhus küll keerab ,aga ma loodan ,et see ei ole jäädav keeramine.
5.33
....kella neljast kuueni on raskeim aeg, sest tavaliselt on just sellel ajal uni ,aga ma tean et kui ma nüüd lähekski magama siis ma ei ärkaks enam...ootan vaikselt terevisiooni siis...
Ma ei taha ärasõnuda..ja am ei hakka ütlema ka igaksjuhuks...aga päeval, palun mõistke mu hajameelsust ja võimalik ,et ka halba tuju.
6.10
Ma olen eluuus:D Olemine on küll imelik,aga pole viga.
6.48
Noh suht äratuse aeg...ma vist elasin öö üle...tegin osa oma dsd powerpoindist ka valmis.
Saatsin õpetajatele ka materjalid ,mida nad tahtsid.
Produktiivne...huvitav kas päev tuleb ka arvestatav.
7.13
Pole hea pole halb. Tegin kange kohvi aga no ei lähe hästi alla, kõht on kohvist täis. Ei imesta üldse ,et hakkan igas vahetunis õiel käima.
Mõtlesin ,et teen oma viimase sissekande ära, panen asjad kotti ja proovin tassi põhjani juu, et vähemalt esimesel tunnil mingi elu oleks.
Tegelikult noh üle pika aja olla öö üleval on mõnus eksperiment...mõtlete ,et noh mõttetu, aga tegelikult ma pean ju teadma , mis saab kui...
Ei, pole viga...
Ilusat päeva , kui õhtul on elu ikka sees, siis raporteerin;)
Liis või keegi, kui sa loed seda enne õhtut ja kooli ikkagi tule siis tee mulle päeva jooksul vastakaid, et mind tundides ülesäratada:D:D

Ma olen nii meeletult väsinud. No wonder, 4 päeva tühja siis kooli ..uskumatu.
Magamata ka.
Ma natuke ei mõista osasid inimesi. Mulle ei jõua kohale käitumismotiivid, aga noh mis seal ikka. Ma olen lihtsalt liiga väss, et sellest pikemalt mõelda ja veel enam rääkida...lolz

00.30
Peale seda kui kirjutasin blogi läksin magama ja magasin kümneni, aga väsimus ei läinud ära.
Selge on see, et füüsiliselt väsimusest on asi kaugel.

Ma tahan kooli, ma ei taha õppida seal või lahendada ülesnadeid, ma tahan suhelda ja näha ja olla.
Vaatamata sellele ,et ma olen kodus vahtinud ja aega surnuks löönud on mul ka uudist. Sünnipäevaga on kõik klaar ja see TOIMUB, kahtlemata.
1212 kell9 Glehni lossi keldris;)
Nüüd võin magada rahulikult ,kui olen kindel ,et sellega on ühel pool.
Rääkisin täna tuttava arstiga ka ja nagu selgus on mul varatud stress, mida ma ei taju ,aga organism tajub ja kuidas veel. Sellepärast ongi silmad punased ja pea valutab. Need on need reedesed sündmused! Uskumatu,aga vähemalt mul on endal normaalne.
Tänaseks on jäänud väike roosatus silmade alla ja muidu ma tunnen ennast hästi.
Naersina valjusti ja kaua kui lugesin üle sõnumi, mille hommikul Liisile vastu saatsin. Lamp.
Peaks õppima ,aga selle nelja päevase lebamisega olen ma õppimisoskuse sootuks kaotanud.
Kogun ennast juba pool päeva ,et õppima hakata ja vaikselt hakkabki paanika tulema ,sest ma laman õpikute ja töövihikute keskel ja ei suuda nendega midagi peale hakata.
Aeg, aeg jää seisma raisk...ah ei tegelikult pole vaja seisma jääda...

Ma olen natuke haige seega täna ja homme olin/olen kodus. Päris hea kui va väikesed ebamugavused, mis käivadki haigustega kaasas. Muidu käisin ringi, magasin, istusin ja lamasin ja sellest saigi minu päev. Uudistevaba päev.

Kui ma oleks pidanud täna unepealt surema siis teadke ,et ma oleksin surnud kõige õnnelikuma inimesena. No nii hea unenägu oli,et ise ka ei usu.
Tervise kohta ei oska midagi öelda ,sest ma nagu ei taju kas ma hakkangi vaikselt haigestuma või asi on selles ,et ma tahaksingi natuke haige olla:D
Päeva osas niipalju ,et pool päeva ma magasi ja teise poole olen mõelnud ,et peaks õppima. Onju sisukas päev?
Peale superstaari hakkan õppima.
Mõtlesin sellele ,et koguaeg peab küsima ''miks?''. Niisi võtsin ühe fakti oma elust ja hakkasin küsima MIKS...ja kommoon ma jäin toppama ,sest ega mina ei tea ju vastata sellel, miks on mul aega sitaks... No tere talv.

Ma naudin siit ilmast ära olemist. Nimelt eilne päev ja öised unenäod annavad perfektselt palju mõtteaineid , et ma ei peaks mõtlema konkreetselt tänasele päevale...arvestades sellega, et kell on 0047 võib öelda juba ,et eilsele päevale.
Ma nägin unes ,et kool oli suur kaubanduskeskus, nägin pommiähvardust, palju narkootikume, inimesi minu eelmisest ja sellest elust e. võõraid ja tuttavaid, ainult et võõraste nägusid ma ei mäleta, ma arvan ,et neid lihtsalt ei tohi mäletada, selline on kord.
Kõik see jama unes pidi tähendama seda ,et mulle ei meeldi rõhumine mis mind praegu ümbritseb.
Sellise tähenduse andis välja unenägude raamat. Midagi pole teha, peab tunnistama ,et raamatul on osati õigus.
Täna/Eile oligi hea päev, minimaalsete kohustuste-, pika une ja mõtetes hõljumistega.
Samuti mahtus mu õhtusse ka Titanicu vaatamine...noo vaatamata sellele ,et seda on nii palju nähtud tulevad külmavärinad ikkagi nahka ja mõnikord isegi pisarad silma ,aga need pisarad ei pruugi olla üldse kahjutundest vaid mingitest seostamisest. Ei oska päris täpselt seletada.
Igaljuhul, ma loodan ,et ka teil oli ilus päev ja soovin ilusat und;)

Said it all, nothing to say at all, nothing that really matters...

Mõnikord me möödume milleski, millest ei suuda enam lahti lasta. Mõnikord me õpime minevikust midagi, mis muudab terve meie oleviku.

Mitte ,et ma õigustaks ennast ,aga me elame ju ühe korra...fuck the rules!
Kolmandat päeva on siin blogis täpselt nii, et rääkida oleks ju palju ,aga igat sõna peab pigistama. Mõtted on nii korrastamata ,et ei teagi mida teha.
Ma arvan ,et mu elu on ideaalne , sest selles on kõike ja vaatamata sellele väsimusele mis paneb valutama kõike nii seest kui väljast siis tegelikult pole siin ilmas midagi ilusamat kui elu ise. Pole mitte midagi nauditavamat ,kui elu ilusaks tunnistamine.
Mõnikord vajab igaüks päästmist ja see on ka üks osa.
Mu pea läheb juba paiste sündmuste seedimisest ja see hakkab tekitama imelikke emotsioone muuseas:D

Ma arvan, ma loodan ,et sina Liis ja sina Sirkel andestate mulle selle lõputult halva aja.Ometi olete ju teie just need kes kannatavad minu lobapidamatuse ja pideva kurtmise all...s.t ärge jumala eest võtke seda isenesestmõistetavalt ,see ei ole normaalne...või nh ma loodan vähemalt ,et see pole alati nii olnud:D dunnoo:D

Mis see nädal mulle andis on ,aga meeletu vabadus ja mingitest vihadest lahtisaamise...päeva pealt läksid ja noooo jäljetult. Konkreetne inimvihkamine on läinud, see oligi vist ajutine ajukahjustus.
Blood stops running and people fade away... juhtub ka nii ja selle tagajärjel ei pea ilmtngimata surema ja veri ei pruugi raalselt seisma jääda ,aga ka see mida me nimetame reaalsuseks ei pruugi olla see mida me reaalsuse all mõtleme.
Tahan jõuda tegelikult sinna ,et mul on mõningad hirmud ,mis puudutavad seda, et ma viskan üle oma tasakaalutusega ja kui ma viskan üle siis lihtsalt ärge kannatage seda..give up on me.
See ei kesta enam kaua. Te ju teate et alati on üle läinud ja esmaspäevaks ma olen jälle natuke uus, sest mul on motivatsioon.

Hommikul ärkasin migi idiootse peavaluga, lükkasin äratuskella edasi ,ütlesin emale et ei lähe esimeseks tunniks ja magasin edasi..Mõtlesin et lasen sakud üle ja lähen kusntiks, küllaga kaardid kukkusid nii ,et ma jõudsin alles keemiaks..õigemini enne keemiat. Mekkisin pannikakalaste morssi ja läksin ülesse. Keemia tööde jagamine värki särki... tund möödus kiiresti ühesõnaga.
Esta vahetunnis tungisime paraja seltskonnaga kööki ja einestasime nii et vähe polnud, nii vip tunne oli kui teised ostsid külmaks läinud pannkooke väljas ja sina tuled häbematult kööki... Anyways kirjandi kirjutamisest ei saanud ka asja ,sest me ainult naersime Allaniga. Selle eesmärgiga me tegelikult taha istusimegi ,aga kes võis teada ,et koguaeg on millegi üle naerda.
Peale kooli tripp linna ...tsiiipakeseks istusime Liisiga maha ja siis koju.

Praegu teen NUI'a plakatit, mis ei tule vist väga hea välja ja ma nagu ei suuda oma kujutlusvõimet tööle panna ,et seda paremaks muuta. Kui see valmis saab, teen ära inka, kirjandi ja mata ja siis peksan rahulikult schlafenit! voot!

Üsna pikk ja tiheda sündmustikuga päev. Kartsin eile natuke valet asja...täitsa õnneks läks, aga ega midagi ei muutu sellest ühest hommikust. Kõik, mis varem öeldud kehtib.
Kõigest ei räägi, aga nii üldjoontes. Kaks võimalust kas Lend ei oska mõtteid väljendada või ta on kiiksuga. Ütleb ühte mõtleb teist. Miks peab seletama alles kolmandal vestlusel nii ,et kõik muutub selgeks , kohe siis ei või?
Ütleme nii ,et mitte midagi pole tegelikult öelda...kõik on juba ammu öelnud.

Päev kinnitas järeldut:
Pole ideaalseid inimesi...

Päev oli üüüüsna hea kui välja jätta mingid konkreetsed ja lollid jalgade nõrgenemishood.
Tunnid rahulikult,klassid on kurvalt tühjad ,aga siiski oli kõik täiesti omal kohal.
Sirkli juures käisime Liisiga ka aga me vit tõmbasime piipu üle. Peas taob veits.
Tõsisemad jutud leidsid ka aset ,aga ma usun ,et nad pole nii märkimist väärsed.
Jumal tänatud ,et õppida on mõnusalt vähe....ja ...palunpalunpalun ,mees taevas tee nii ,et homne inka ei oleks närvesööv ja ajusid surmav KAKAJUNN.
Ettetänades,
Maria.

A tead ma kardan ,et ma olen panustanud vale hobuse peale. Otsinud vead enda tegemistes, aga kui heaga ei saa, halvaga ei saa, kus siis minu viga on? Lolz.
Ma olen tänulik kõige eest, kui sa teaksid kui tänulik ma olen...agaaa ajad muutuvad ja peab vist laskma lahti ... Ma mõistan seda nii kainelt praegu. Uskumatu, kui hästi ma ennast tunnen.
Natuke kardan, ise ei tea ka mida ,aga ausalt.. Kelle jaoks ? Mille jaoks?
Tuleb hakata uusi õhulosse ehitama...
Ma ei ütle ,et nüüd vsjo, läbi...aga kuskilt peab alustama sellega, millega ma olen nii kaua venitanud. Lihtsalt pärast on veel üks emotsionaalne kogemus taskus varuks, veel üks mälestus.
Kui kulunult ja sitasti see ka ei kõlaks , aga see on minu raamat siin ja sul pole sellesse raamatusse enam pistmist:) Lolz:D
With love,
Maria.

Äratust ei kuulnud ja magasin sisse. Tähendab ei maganud sisse vaid magasin elu maha ja ausaltöeldes on mul mingil määral ükskõik. Ma ei jäänud nkn millestki ilma ja kui jäin siis ikkagi ei jäänud.
Sissemagamise põhjuseks võis olla see, et ma lihtsalt seisin kella neljani akna peal ja mõtlesin.
Ei mõelnud midagi suurt välja ,aga samas...?
Ühesõnaga sain voodist umbes ühe paiku lahti ja läksin juuksurisse.
Ehk nii saab pea selgemaks. Kes seda teab?

Nad kujutavad meelsasti ,et õnn on midagi erakordset ja peaaegu saavutamatut.

Nad on primitiived ja neid vaadates võib kinnitada ,et inimese esiisa oli ahv.

Tegelikult ma pean lõpetama selle kurjustamise , mis on saatnud mind viimasel kahel nädalal. Ma pean ütlema ,mida mõtlen ja mõtlema, mida ütlen. Kuradi raske võib see olla, aga kui ei proovi ,muutun kibestunuks ja siis pole mu varjatud ego enam midagi nii varjatud.

Ma hakkan tegema inimkatseid, iseenda peal.

Nädala ülesanne on olla kõigiga kena , pean kirjutama ülesse kõik haiged olukorrad, ma ei hohi rääkida kellestki midagi halba ja ropendada..käituda tuleb ka kõige hullemas olukorras viisakalt.'

(No mida ma üritan, mida ma saavutada tahan?)

Hüpotenuus: Sundnaeratus ja viisakus igale idikale vabastab mu olemuse kogutud kurjusest.

(no kuidas kurat ma pean seletama, seda mida ma tahan saavutada )

Igaljuhul igaühega võltsima ei hakka ,aga halvasti ka ei ütle...Kui märkate mind huiamas, lihtsalt lööge.

_______________________________________________________________________

Muidu magasin üsna halvasti, nv oli ka nii emotsiooni ja tühi..Täielik saast. Kooli ei taha.Lihtsalt ei taha suhelda inimesteha eriti. Mingi kahtlane seisund.

Vaatasin üle pika aja hea filmi. Hakkasin vaatama Gary Oldmani pärast aga tuli välja ,et see on tõesti hea...Natuke lapsik, natuke liiga raske, aga ülihea mõttega...Meenutas nii ülesehituselt kui ka mõttelt Väikest Printsi, aga polnud päris see ka. Jutt käib muidu filmist ->

Interstate 60: Episodes of the Road .

/..ma ei taha kooli ,sest õpetajad peidavad vetsupaberid minu eest ära./

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Kala tahab puhast vett.
Inimene inimest.
Mis me järeldame sest?
Häda, häda igavest.

Pole ilmas nii ilusat tegu,

mille taga ei varitseks vaen,

pole selget tunnet, on segu,

iga õnnelik hetk on vaid laen.

On kui laen ,mida võttes saad võla,

on kui võlg,mis on südamel vaev.

Nii on õnne sees ebakõla,

taga leebuse lõppu on raev.

H.Runnel

Mõtlesin ja kirjutasin siia pikalt ja konkreetselt ,aga ei pikk jutt ei ole täna vist see kõige õigem mõte. Ma olen väsinud ja segaduses. 13. reede peab ja ei pea paika...Ülisitt päev oli ,aga sünnipäeva koht on olemas...Glehni loss!

Sillad põlema...

Appi kuidas ma tahaksin ,et see otsimine lõppeks ja homme selguks ,et Kleeni (Glehni) lossis on võimalik pidada minu sünnipäeva normaalsetes tingimustes ja hea hinna eest. Ma ei taha enam mõelda nendest ruumidest ja korteritest ...tahaks lihtsalt....oodata oma vanadust ja noh selle kõrval käia ka koolis loomulikult...viimane ei ole päris vabast tahtest vist...viimasel ajal vähemalt.

Päev oli suht mõnus...lühike ja mitte midagi andev. Tulin koju , läksin magama ja kella kuuest võtan hoogu, et lugeda lõpuks läbi see keemia osa mille peale töö tuleb.

Ma kardan seda tööd...no jumal teab...ma ei taha kahte...aga ennäe ma ei imestaks üldse kui saaksin selle ,sest nii need asjad käivadki. Mingi mõttetu töö saan 4 ,aga KT'd on midagi võimatut...

Kooli tulin muidu sõnadega ''Laske mind maga!'' kahjuks keegi ei võtnud seda tõsiselt. Ma ei saa üldse aru mis fking tunniplaan meil on...tean ainult et homme on esta siis inka ja siis on blank... Loodan , et küla ei paranda homseks tööd ära sest kaks matsu ühe päevaga on natuke karm arvestades sellega, et homme on reede. Miks kaks? Sest mata tööd saame ka kätte ja kui saku puhul ma võin ju loota midagi ,siis mata on eosblank.

Oma kõige hullema lobapidamatuse juures peaks vist lõpetama.!.!

I give it all to you, võid teha seda mida süda ihkab teha sellega...

Ma ei saa seletada ,miks ei piisa üksnes ülitugevast tahtejõust. Täna oli siiski minu esimene päev/samm sinna poole ja ma olen endaga rahul ja ma pean natukene veel jätkama samas vaimus ...ja kõõõik saab korda.

Päev oli üsna kena muidu, ma ei nutaks.

Koolis midagi ei toimu , vähemalt midagi sellist mis oleks märkimisväärne...aa ei valetan..Kooliajaleht..vot loen läbi kohe!

it's time to surrender

Annan alla ja luban veel korra ,et nüüd on kõik, vsjo, the end, mis iganes..

Plaudite, amici...comedia finita est.

Kaua võib samat asja lubada?

Aga ikka niikaua kuni ükskord suudan selle täita;)

Kui rääkida sellest, et naised mõtlevad rääkides siis ma tegin just rääkides avastuse...Meil võiks olla oma Berliini müür mis piiraks igati kooli...see oleks'' kohutav'' onju?

Igaljuhul palju õnne kõigile sakslastele kellel langes 20 aastat tagasi piir oma perede ja sõprade vahelt.

Päev oli päris hea...mata ja kirjandusega nüüd ühelpool ja aeg ongi edasi minna...kool ei ruuli.

Pole vist kunagi lollid inimesed nii hullult häirinud nagu täna..ega ma vist ennast tagasi ei hoidnud ka. Üldse ei kahetse ausaltöeldes.

Peale kooli läksin koju ja Liisi juurde...JUHUUUU.. Krankkrankkrank Liis. Võtan sust eeskuju ja magan homme kodus..magan elu maga..ainuke vahe on selles ,et ma pole krank:D

Tegelikult pole midagi kirjutada. Ei ole sellist tunnet ,et oleks vaja miskit kiiresti jagada.

Ma ei viitsi koolile mõelda ja veel vähem viitsin ma sinna minna... Veits krank tunne ,aga noh ka see ei takista veel kooli minemast.

Nv oli rahulik..natuke joonistamist, veidike niisama istumist, tsipake väljas käimist, minimaalselt mõtlemist ja vähest lugemist...viimase jaoks võiks alati rohkem aega olla, aga eks pensionil on palju aega.

Vaatasin korraks telekat ja seegi valmisas pettunuse...superstaari mõtlen praegu.

Mis siis ikka... peaks pöörama tähelepanu nüüd ka kooliasjadele ja õnneks pole neid sugugi palju.

Ma ei ...

Ma...

Loe ridade vahelt olematut masendust, mida pole olemas ,aga mis istub pähe..

Loe seda ,et kõik on korras..

Loe lihtsalt, et mul on jälle see seisund ,mida ma ei oska seletada ja mis muutub iga lühikese aja tagant..

Ma ütleks ,et see on väsimust endast ja veel mingi kripeldav rott hinge peal...selle roti nime ma ei tea..

Random, läheb üle...

And I know that it's a wonderful world

But I can't feel it right now

Impulsiivne noor inimene.

Ma ei saa üle, see tunne tuleb ja läheb...aga kahjuks tuleb tagasi...Ma ei oska ennast aidata. Keha teeb valesid liigutusi, ma annan valesid märke ja vihkan ennast sellepärast. Mis nuss see on...Ma tahan rääkida ja näed inimene on minu ees, siis ma järsku otsustan ,et aeg on pöörata selg ja ära kõndida.

Mida ma tahan???

Ma tahan vaadata otsa ja muiates naeratada...samal ajal mõeldes sellest,et olid küll ajad...Kahjuks see on alati olnud kahe seisundi vahepealne seisund. Ma ei tea..sitt lugu.

Päev oli iseenesest täitsa hea...mõttetu ,aga hea.

idiootne...

Mõtteid mul pole,

on ainult väljapressitud lapi tunne. Pea on paks ja silmad rasked. Tohutu väsimus, sellest mis iga inimelu ideaalis ei tohiks aset leida.

Esimest korda on vist nii hull see tunne..sest tavaliselt lähevad tülide sisud ikkagi minust mööda. Kõik see tühjakargamine pole tavaliselt midagi muud olnud kui energia ja hetkeemotsioonide välja purskamine, sest sisud kui sellised on ammu kõigile selged ,aga see kord oli tülil ka madal ja ebameeldiv alatoon...mis ei läinud mulle otse südamesse ,aga tekitas tunde, et rabelemine oleks mõttetu, käed vajuvad alla...

Ma ei tea mida ma öelda tahan ,aga minu energia olemasolu võib pidada puhtpuudulikuks ja see ei meeldi mulle üldse, sest selle olemasolematu energia tõttu, ei tööta ka pea...ikka üldse mitte.

Laip.

...viimaseks tunniks olin üsna väsinud ja nüüd mängin maadeavastajat ,selleks ,et homset geo tööd kuidagi ära luckida...

Tereteretere ja headaega vaheaeg.

Ma tahan öelda seda ,et ma pole kunagi oodanud vaheaegu. Ma võin oodata ükskõik mida, millegi lõppu või algust, aga mitte vaheaega. Täheandab ma ei oska kuidagi oma mõtteni jõuda...ma pole elus odanud suve ja selle aasta suvevaheag lükkas kõik mu elu ümber, mu vaheaja mõiste sai hoopis uue ilme ja nüüd praegune vaheag tõestas selle veel korra ,et vaheaegu tuleb oodata, igatseda nende järele ja nautida nii, et nutt tuleks kurku mõttest ,et see hakkab läbi saama. Mul päris nuttu nüüd ei tule ,kuigi effektsuse jaoks võiks tulla ,aga kahju on küll, et vaheaega ei saa osta juurde. Siit veel üks õppetund...kõik ei ole müüdav ja isegi käegakatsutav.

Mul pole tuju kirjutada midagi üöõüöõüöüöüöü tõsist ja ma ei viitsi jälgida igasuguseid grammatilisi pisiasju..mul on pohhui ...praegu.

Kõlaritest kostub Pink-Funhouse....ja parim on see ,et lause " ..this used to be a funhouse, but now it's full of evil clowns...'' on kooli absoluutne sünonüüm.

Okei ma ei ole koolist kõige hullemal arvamusel aga osaliselt on meie kool siiski loll kast.

Piilusin nii muuseas ekooli ka ja avastasin ,et järgmisel nädalal on üsna mitu tööd...üsna mitterõõmustav.

Järgmise nädalani on veel sitaks aega...täna päeab olema õnnelik ,et mul on veel aega schlangi lasta.

Täna peaks naasema koju Egiptuse Eku...das ist gut...

Jaaaaaa homsest niipalju ,et grandma's n fire....lähen vanaema juuurde...

vsjo, tsaupaka

Tänane päev on seeriast ''Vähemalt on mida meenutada!''
Kindlasti kirjutan homme, sest täna ei oma internetis istumise võimalust:D

Kasutan juhust ,et venda pole kodus ja ahistan tema arvutit ja tema interneti.

Igaljuhul alustan hommikust, mil ma ärkasin ja jätkasin sealt kus õhtu pooleli jäi.
Ma otsisin oma teatripiletit. Otsingud kodus ei toonud tulemusi ja ma otsustasin ,et mu pilet on kindlasti õpetaja Pukki klassis mõne eesti keele või kirjanduse kausta vahel ,seega ei näinud ma muud lahendust kui helistada Pukkile endale. Poleks seda teinud ,kui poleks teadnud ,et täna oli õppenõukogu ja õpetajad olid nii kui nii koolis.
Mu esimene kõne lõppes sellega, et ma sain teada ,et olin just seganud õppenõukogu istungit. Teine kõne leidis aset mõne minuti pärast ja see ei andnud ka tulemusi ,sest õpetaja polnud selleks ajaks veel minu mappideni jõudnud ja ka kolmas kõne ei teatanud mulle rohkem kui seda ,et minu pileti asukoht polnud tuvastatud.
Mis seal siis ikka...
Läksin Krissu juurde ja loomulikult oli tuju väga kesine ,sest ainult mina suudan kaotada pileti mõni päev enne etendust ja samal ajal olla raudkindel ,et pilet on päeviku vahel.
Krissuga vestlemise käigus selgus ,et õpetaja Tuisk oli konverensi ajal lehvitanud(loe:liputanud) piletiga ,mis sarnanes siiski minu omaga.
Mis meil muud üle jäi kui sunduda kooli lootuses ,et Tuisk on ikka seal , aga ennäe ..polnudki. Õnneks oli õpetaja Viikholm meile õues vastu tulnud ja peale minu jutu ära kuulamist ta praktiliselt sundis mind Tuisu numbrit üleskirjutama.
Tervenisti 2 korda helistasin Tuisule aga vastust polnud ollagi ja me loobusime, läksime tagasi Krissu koju.
Helistasin veel korra ,aga vastust ei tulnud seega jätkasime aja surnuks löömisega ,kuni heliseski mu kallis mobiiiil.
Naersin natuke telefoni ja lõpuks sain ka teada ,et pilet on Tuisu kabinetis kapi peal ja ,et mul on õhkõrn võimalus see veel tagasi saada.
Läksime Kusti ja Aabuga kooli. Poisid jäid valvelauda ja mina läksin läksin ülesse ,kus tehti mulle see fkin uks lahti ja pilet oli lõpuks käes.
Läbi kivide ja kändude ,aga ma sain oma pileti sellisel imekombel tagasi ja ma ei saa siiani aru kas see etendus oli hea või mitte, seega ei oska ma öelda kas see pileti tagaajamine tasus end ära või mitte.
Päev on siiski kordaläinud ja mis seal varjata see lihtsalt jääb meelde.

Sain vastuse Aarne Saluveerilt ja polnud selles vastuses mida muud kui head. Kiidusõnad ja lubadused...kui tühjad need lubadused on ,sellest saame teada alles veebruaris...aga ma siiski ei lase end kõigutada teiste arvamustest ja ei usu ,et Saluveer on ülelaskja.

Siiski tahaks ma palua vabandust õpetaja Pukkilt ,et segasin teda täna nii tohutult, õpetaja Viikholmislt ,et hetkeks tekkis olukord kus tundus ,et ma tahan ta mobiili endale võtta , õpetaja Tuisult keda ma pommitasin lõputute kõnedega ja Krissult keda ma sundisin minema vaheajal kooli...teistega on kõik korras vist.
Aaaaaaa, ma tan tänada Liisa isa kes viitsis mind koju äravisata.

Igaljuhul ma ei hakka üle lugema ja vigu parandama ...kindlasti kunagi hiljem.

Parim on see ,et ma kaotasin teatripileti ära.

See oli mul kuuaega päeviku vahel ja päev enne etendust on see LOST!

Ülihea..

Ma püüan leida õiged sõnad.

Teinekord koju kõndides ma vaatan oma käsi ja mõtlen , mis ma küll teieta teeks.

Poleks käsi poleks elu.

Teinekord ma vaatan või kuulan Teid ja mõtlen samuti , mis ma küll Teieta teeks.

Oleks elu ,aga poleks mind.

Oh teate mul on vist nii hea olla 100%-line loominguline vabadus ja 0%-line ajaplaneerimise vajadus. Saatsin täna paar kirja lendu ,seoses Kultuurinädalaga ja esimene vastus on juba käes. Uno Schultz ,kes on hetkel välismaareisil vastas ja vastas nii positiivselt ,et kui ma juba enne arvasin ,et ta on eriti soe siis praegu ma olen selles ikka väga kindel.

See innustab.

Ma ei oska panna oma tundeid sõnadesse ,sest mu heaolu faktoreid on nii palju ,aga samas ma mõtlen mõne aja tagant ikka nendest keda pole praegu arvutis, keda pole praegu linnas ja Eestis ja ma loodan ,et teil on ka hea.

Ma naudin tohutult kodus istumist ja mõtlemist ,samal ajal oodates kolmapäeva ,millal ma jälle Krissut näen ja me saame istuda ja ...

Vaheaja esimene päev ,ma vaatan hirmuga lähitulevikku ...sinna samasse, kus algab taas kool. Ma annaks terve elu ,et kool oleks sama nauditav nagu tänane ja eilne ja üleeilne päev.

Ma loodan siiski ,et kui õpetajad tulevad kolmapäeval kooli ja näevad meie Liisiga ''kunstiteost'' Pukki tahvlil ,tõusevad nende suunurga ülespoole. Päris lahe eksole.

Ma ei tea...minu päevased tegemised piirduvad juudi raamatu lugemise-, söömise-, magamise-, teleka vaatamise ja tühja vahtimisega...ma olen vist õnnelik inimene.

Elu võib tõesti pidada ühe inimese teatriks..
Ise kirjutan skripti..
Ise mängin..
Ise kummardan, kui keegi plaksutab..

Teisalt ei tohi unustada ,et ühe näitleja, minu, kõrval on veel palju, palju teisi näitlejaid ,ei tohi sulguda oma mulli sisse.

Ma tulen veel tagasi!


I forgot to say outloud how beautiful you really are to me..

21.00 ma olen tagasi!
Ma pean ütlema ,et eilne õhtu oli lihtsalt väääga hea ja ma olen niii tänulik selle eest. Täna ma oleks nagu täiesti uus inimene.
Ühesõnaga nii kaua rääkida nagu eile õhtul Kustiga ei ole reaalne, vähemalt ei juhtu seda tihti kui sa saad rääkida inimesega 5 tundi juttu pikemate pausideta. Kindlasti on seda ka varem ette tulnud ,aga siiski ma ei mäleta vist seda viimast korda...või ma mäletan küll ,aga ma ei anna pead, et vestlus nii pikale venis.
Jutuainet siiski jätkus ja see oli väärt vestlus.
Loomulikult oli sellel sünnipäeval ka muid ülimalt toredaid asju ,aga ma siiski ei leia ,et ma jaksan kõik siia märkida.
Ma vist sain eile ikka kõvasti haridust juurde ja seda mitte ainult vestlustest.
Muuseas mu näpus on selle söe pärast vist mingi põletik..natuke paistes ta igaljuhul on.
Täna oli Mirjami sünnipäeva pidamine , päris sünnpäev on teisipäeval. Nii palju süüa nagu me kõik seda toitu seal sisse ajasime ei ole ka nagu reaalne...ikka tonnide viisi:D Toit laksib ju:D
Ülihea õunakook oli.
A mis ma ikka siin toidust seletan...Päris hea õhkkond oli ja ma pean tunnistama ,et ma kuulsin täna seda mida ma ole viimasel ajal tahtnud kuulda, niiet ma olen igati rahul.
Täna ma olen oma eluga superrahul.

Ma tahan uskuda

Ei tea, ei tea ma kardan natukene.

Aga ma arvan ,et see on haiglane fantaasiavili ja midagi veel mida ma ei tea.

Viimasel ajal e. viimasel paaril päeval on üldse nii imelik...nagu ei tunneks midagi. Kõik tundub nii loogiline ja kerge ,aga samas ei saa jälle millestki aru, elaks justkui udus. Iga päev on nii ettenägematu või on asi siiski selles ,et mina e oska praegu midagi etteteada.

Õnneks see kõik on kuskil sees ja praegu veel see pole väga segav, aga mu karvane tunne ütleb mulle ,et noh muutused pole alati kasulikud. Teiselt...ma ei tea, ma lasen mõtlemise üle praegu, ei viitsi nagu süveneda. Kindlasti kunagi hiljem.

Täna on siiski Kessu sünnipäev veel ees ja parim on see ,et algas vaheaeg ja kõik üritused ,aga mina hakkan haigeks jääma....fantastisch, muss ich sagen!

Ma olen üldselt rahul ,sest nii nagu Puki kingituse me handlisime ära nii ka Kessu kink on ülim.

Soooo geil!

last (sticky note) but not least...

No mis seal ikka. Elu...
Krissu, ma loodan ,et sa pole kuri muri..ma ju ei vingu issand jumal:D
Liis...mjah... 20 000 venelast sulle. ;)

Uskumatu, krank mis krank ,aga nii terve tegelikult. Mandlid, mandlikesed lihtsalt möllavad ,aga ma ei usu et see on huvitav.

Hommik oli lihtsalt kohutav. Seda polnudki...oli öö ja siis päev. Ma magasin natuke sisse ,aga kooli ei hilinenud. Igaljuhul ma lonkisin kooli ilgete probleemidega. Ma avastasin täna ,et sellise värdja magamata peaga mul on mingid REAAAALSED tasakaaluhäired. Pea valutab muuseas ja palju ma neid valuvaigisteid ka ei sööks, no ei aita. Varsti olen nagu Allan kes lihtsalt laksib neid.

Läksin kooli ainult oma põhimõtte pärast...saan töö 2 ,no siis saan ,aga puududa ei tohi. Mata saangi vist kahe...ajaloo khta ei tea midagi, valmistusin pmtselt ainult selleks raskemaks teemaks aaa no võta näpust Kultuur...ehk siis taaskod vigane luulekogu läks sinna õpetaja lauale.

Peab õppima.

And the God is an egoistic cid with a sadistic humour.

...aga tead.

Sa pead teadma, et ma jälle igatsen. Ma ei usu ,et ma igatsen kedagi või midagi konkreetset ,ma lihtsalt igatsen. Ma igatsen sind, kes sa praegu seda lugeda võiksid.

Vaata kelleks sa muutunud oled. Sa ei ole enam see kes sa kunagi olid, sa pole endine.

Mina ,pole endine.

Sa arvad ,et sa oled paremaks muutunud? Kiirustan kurvastaa sind, sa ei ole põrmugi parem.

Ma loodan ,et sa võta seda südamesse, aga su halvad omadused asendusid lihtsalt headega...aga ka head asendusid halbadega...Sa oled muutunud ,aga sa pole parem.

Elu õpetab ,eksju?

Sittagi ta ei õpeta, sa lihtsalt loed ridade vahelt täpselt seda mida tahad, ei rohkem ega vähem.

Aaaa ja parim on see ,et mu eriti südamlik tuju muutus kuidagi pessimistlikuks, mõneks ajaks:D

Ma otsustasin siin hetk tagasi ,et niikaua kui mind vaja ei ole ma olen lihtsalt madalam kui muru, ma olen endast väsinud , ma kardan, et teised ka ja siis tulebki unustada korraks ära selle kes ma olen ja olla Kristel Tilk. Iseasi kui palju sest välja tuleb ,aga ma ei viitsi enam huiata ringi, ma hakkan vanaks jääma:D Puhkan nädalakese ja siis tagasi tööle.

Peab pea korda saama. Teised peavad ka. Ja talv peab lõppema kohe pärast mu sünnipäeva.

: ,,Plaudite, amici...comedia finita est.''

Kool oli nagu ta oli , polnud vist motivatsiooni hullult pingutada ,aga jah mis seal varjata Toivo ja Allan suutsid ilma selletagi hea koolipäeva veel lahedama lõpuga täiustada.

Kell 6 saime kokku Liisi(Cheesi) ja Kessuga. Kerstin andis oma kontserdipileti mulle. Nimelt me käisime täna Erkki-Sven Tüüri 50dale juubelili pühendatud kontserdil. Seal oli vahva, me nägime Riho Sibulat, Rein Rannapit, Tõnis Mägit,loomulikult Erkki-Sven Tüüri, Signe Kivi ja palju muidu toredaid nägusid (tahaks kirjutada lõustasid ,aga ma ei kirjuta seda). Peale kontserti otse koju ,kuigi oleks tahtnud minna proovikasse ,aga ei mitte see kord ja jumal tänatud. Ma sain räägitud täna oma muredest ja sellest mis pinge mul tegelikult sees on. Emotsionaalselt ...jah tõesti..aga mis ma parata saan ,kui see on see mida ma tunnen ja olgu see nõrkus või mitte ,mul lihtsalt on vaja teine kord rääkida.Ma ei tea tõesti kas ema kuulis seda mida ma öelda tahtsin või kuulevad ta kõrvad endiselt asju natuke moonutatult. See polegi vast enam nii oluline vaid oluline on see ,et tal on nüüd mõtlemisainet ja mul on seda ja ma olen inimene ja väga emotsionaalne inimene , tee mis tahad aga ma toitun emotsioonidest ja igasugune pinge pole sugugi maitsev vili.

Praeguseks jah, ma olen väss, aga ma olen saanud vabaks osadest oma muredest, mis hinnaga, see on teine küsimus...aga mõte on see mis loeb, tulemus...see on tähtis.
Kunagi plaksutab ka mulle saalitäis inimesi ja püsti seistes!
Ma arvan ,et tegelikult jääbki see vaid unistuseks, aga kes ütles ,et unistused ei lähe täide. Alati ju lähevad, tuleb lihtsalt lugeda ridade vahelt.

Taunitav ja lausa masendav seisund, nuta või naera vahet nagu polekski.
Selline idiooot olen ,et nüüd on blogi nimi ennast täielikult õigustanud.
Tead istud ja mõtled ja mitte midagi tarka ei tule, nagu keegi oleks mind rahva ees paljaks võtnud ja nüüd tee mis tahad ,et ennast kehtestada.
Tahaks mõelda nagu Balzac...tahaks tõesti külmavereliselt ainult kasutada inimesi, siis visata minema, olla sõltumatu teistest ,vaadata nende peale kõrgelt ja sittuda neile otse pealaele.
Muidugi see pole õige ,aga kujuta ette kui kerge oleks siis olla...Ma ei usu ,et niiviisi mõtlemine on kuritegu..lihtsalt aegajalt tahas olla süsteemist üle ,mitte selle sees.

I'm your biggest fan, I'll follow you until you love me...

Venna arvutis endiselt ja ema pole ka veel koju naasenud. Ülihea eksole.
Koolis läks ka kõik iga tunniga ülesmäge ,kuni me jõudsime sakuni ja Küla oli valmis raiuma hea tuju ikka juurtega maha. Ma ei mõista tedaaaa, mis on su faking probleem, et sa nii noorelt nii julmalt elu vihkad.
Aga Küla , Külaks...eks ta vist ongi juba sellin nagu ta on. Ta pole halb inimene ,aga ta on omade kiiksudega.
Uudiseid mul siiski pole. Ei oska neid täna näpust imeda.
Teen kunsti retsensiooni nendest elus reklaamidest...Talleggi pelmeenide mtrjoškadest:D
Ülihea nagu.

..sest minu vead on mõtted , mis edasi viivad...

Tegelikult mul on arvuti terve ,aga internet on krank ja ma olen arvutitu laps kokkuvõttes ikkagi. Mõte on selles, et arvutis on tegeliklt kogu elu praegu ja ma ei saa aru üldse mida mu onu arvutist parandusse viis ,kui viga on modemis ja noo fking hell tahaks koopas elada...elekrita...Lahe ju! Gajagajagajaa.

Aaaa ei mul läheb hästi muidu, tänan küsimast.

''..Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi
ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu ked
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed ...''

Päeva märksõna : paks...kõik väiksed on paksud, alustame sellest...ja lõpetame ka sellega.
Tulin komandaks tunniks ,sest Küla tunnid jäid ära ja kohe päeva algus oli korda läinud. Kunstis oli romantismi teema ja seee meeldib mulle nii hullult niiet ma unistasin terve keemia tunni, sest mul oli nii hea olla.
Siiski ma arvan ,et midagi ei tohi südamesse võtta, mitte millessegi ei tohi kiinduda ,sest ma olen ju idioot, kiinduda ei oska. Ma olen see äärmuste vend.
Lauluväljak on niiii kaunis,nii rahulik ja mõnus.
Ma ei tea ma alustasin kirjutamis tsirka alla tunni tagasi ja mul pole vahepeal mõtteid tekkinud niiet ma vist piirdun sellega mis on.
Päeva järeldus: Siiski on tited chubbyd.

Pole vast valmis lihtsalt.
Agaaaa teaaad, kord lendame marsileeee...

Hoiatus!
Lapsed ärge jooge õhtuti kohvi, isegi mitte seda lahutuvat 3in1'i. Mina jõin eile 4 tassi ja loomulikult magama ma ei jäänud enne viite, oleksin äärepealt sisse maganud, auto alla jäänud, jäin bussi uste vahele kinni, värisesin kätest ja jalgadest, sõidutasin katust ja naersin põhjusetult. Kõik on kena ja ilus ja soodalt tore ,aga kui kell sai viis päeval olin ma laip ja ka enne iite oli mõtlemine raskendatud,sest koguaeg tulid mingid naerukad.

Ma olen eluga rahul vist. Mul lihtsalt pole midagi etteheita.
...see pole minu eesmärk - ei tea küll kui palju ma kordasin seda täna...erinevatel põhjustel:D

Pidin kirjutama hullu jutu, aga ma ei taha, ega viitsi ,sest hoopis teine meeleolu on.
Üks asi on kindel...Aap on Aapstraktne Aapteeker...Aaps ma kunagi jätkan kindlasti:D

Aga...

...see pilt on nii geniaalne ja asub nii perfektses kohas nagu seda on Otzenhausen ,kurb on aga see ,et telefoni kvaliteet nii sitt on ja ta ei näe pooltki nii hea välja nagu ta on reaalselt on...

Tegelikult mu Otzenahuseni kiitmine pole alusetu, sest ma saan seda kohta võrrelda ainult kurkaga, kus on alati olnud nii hea ja rahulik.

Fking hell ,kell on nii palju,aga noo ...magama minna veel ei saa:D

Ja olgugi ,et nädalavahetus oli lühike ,oli ta siikski hea ja ma ootan juba järgmist. Nädal algab lühikeste päevadega, kuid keegi pole töid ära jätnud ja see hirmutab natuke. Ma jõudsin nv.-ga poole vähem kui mul plaanis oli ja kindlasti on see ka minu enda süü. Teiselt poolt no magamine pole mingi patt ekole.
Rahulikud, loomingulised, romatilised ja hullumeelsed hood külastavad mind vaheldumisi ja sellepärast tundub mu käitumine kohati väga ebaadekvaatne, aga sõbrad, tõsiselt, minuga on kõik korras , veel. Muuseas täna külastas mind üle pika aja kirjutamise muusa. Ma kirjutasin kirjandi umbes 15 minutiga õhinal valmis ,et midagi meelest jumala eest ära ei läheks siis parandasin vigu, seadsin sõnad ümber ja voila ka sitast saab saia, mõnikord....lausa haruharva. Ise olen jumala rahul a no mis Pukil maksab kõik mu vead üles otsida ja veel topeltpunasega väljatuua. Käkitegu. No see on juba kolmas asi tegelikult mis ta seal parandab:D Peaasi ,et endal on hea olla.
Pidin saatma Tuisule kirja ,aga ma kardan ,et seekord jääb lihtsalt ära ,sest reedesest vestlusest on meeles vaid katkendlikud laused ja üksikud sõnad. Täielik ila pritsimine. Ma tõesti ei viitsi imeda praegu näpust mingid ideed välja. Samas kui asi läheks käiku oleks see mõnus katse. Ja äkki kunagi teeks see sedagi õnnelikuks.
Miks külastavad just täna mind nii lahedad mõtted ...enamusajast ikka oled nagu sa oled, vaimuvaene neandertaalane, aga praegu no konkreetne lobapidamatus... Nagu eoskastis tunne on. Äkki ma olen joonud täna, aga seda ma oleks nkn mäletanud ju. Maitea ma tõmban otsad kokku ja ütlen head ööd ,aga hui lähengi magama:D

Tunded

õhtul on tunded vanad
hommikul tunded on uued
õhtul embame sala
hommikul lahkume tuulde
õhtul paneme valmis
hommikul võtame kaasa
õhtul ei ole mahti
hommikut kätte saada

Uno Schultz

..ma nägin Unot ainult korraks,aga ta suutis jätta mõne hetkega tõeliselt hea inimese mulje ja täna ma tutvusin ta loominguga. See tundub pinnapealne, aga samas võluvalt lihtne ja õhuliselt kerge. Mõtlemisruumi kuipalju.

Mis puudutab kooli siis päeval polnud midagi viga, ainult et hommik oli taaskord väga raske. Ma ei saa üldse aru miks on mul nii raske tõusta, just viimasel kolmel päeval. Ma ei tunne, et ma väsitaks ennast nii hullult päeval ära, aga õhtuti olen ma surnud.
Taas kooli juurde. Päev kulges nagu ta ikka kulgeb, aga lõpp oli ebaordenaarne.
Kuidagi rahulikult sai välja rääginud see ,mis koolis toimub, mida tegelikult tunnevad õpilased ja mis probleemid meil on. Tuisk oli mõistev küllaga ei saanud ta kõigest päris õigesti aru. Ma julgen loota ,et see on kõigest jäämäe tipp...mida aeg edasi seda rohkem me jõuame teha ja kunagi saab ka kooliõuel näha tõeliselt uhkeid ja õnnelikke Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilasi.

Päeale kooli väike tripp koju ja pool viis saime kokku Krissuga. Me tegime väikeste asjade üle rõõmu tundmise teraapiat. Korjasime kadriorust tammetõrusid ja kastaneid ja kui me otstega kohvikusse jõudsime hakkasime tegema loomakesi. Iseasi kui kaua me neid tegime ,aga tore see kõik oli. Ja ausaltöeldes oli see supperkvaliteetne õhtu. Rahulik meeleolu, päris talutav ilm, hea seltskond ja kõike muud ning parimat. Ma ei tea kas ma olekski tahtnud olla praegu viitnal , arvestades seda ,et mul on niiiii hea ja rahulik olla. Ma olen nii jumalikus harmoonias iseendaga, et ma paneks aja seisma.
Ma olen väsinud, aga ka see väsimus on niivõrd meeldiv. Mul nagu polekski muresid ,sest neid vist polegi praegu. Sellistel hetkedel ma näen elu täiesti uues valguses.:)
Aitäh Liis ,et olid täna kaasas.
Aitäh Krissu, et me nii hästi aega veetsime.
Aitäh Kessu Chai-Latte eest:)))))))

Mul polnud nii ammu nii pekkikukkunud hommikud nagu täna ja eile. Ma ei kuule äratuskella mu kõik plaanid õppida või korrata kooliasju hommikul põruvad 110%. Mu päev oli heas mõttes ekstreemne ,aga mus soovid kalduvad ühest äärmusest teise. Hommikuti ma tahan teha kurja, päeval head ja asja võttab kokku taas kurjus. Ma tahan teha kurja.

***

Kristjan says:
hoia,hoia
arvesta
hooli
andesta

***

...kuradi Onegin:D
Nägime Liisiga linnas Tõnis Mägit..kuulasime kuse sulisemist..vaatasime taevast..sõime..jõime..suitsetasime..naersime..külmetasime natuke..vaatasime mente..ja seda kõik Krissu töö juures.
Nägin virus pimedat meest kepiga kes kõndis vaateaknale otsa...ja see oleks olnud veel naljakam kui see oli , kui see tegelikukt poleks nii kurb.
AWSOME... suht imeline värk ma pean mainima.. Minu päev on kordaläinud.

***

Ma jätan sulle akna lahti...

***

''Mis piin on silmakirjatseda
ja lobiseda tund või paar
surmtähtsalt korrutada seda,
mis ammugi on täitsa klaar.''

Estonia hukust on möödas 15 aastat. Kuigi ma olin kahe aastane siis ma mäletan seda päeva kui ema ja vend läksid Estoniaga Rootsi ...toopäev unustas isa mind naabrite juurest ära tuua niiet ma magasin naabrite suures toas ,telekamäng süles. Nüüd kui õnnetusest on möödas palju aastaid ja ma olen üpris mõtlemisvõimeline ma tean seda ,et ema olles mõjutatud mingist sisetundest tuli päev varem tagasi Eestisse...Kui poleks olnud sisetunnet, ma ei tea mis oleks minust saanud. Minu loo lõpp on hea ,aga kui palju on neid kes leinavad siiamaani oma vanemaid või sõpru? Kui palju on neid kelle silme ees põhja suubuv laev?
Mida tundis esimene eestlane ,kes sai teada et Läänemerel on suur õnnetus?...P.S. See oli Lennart Meri.
Mjah Estoniaga läks põhja palju rohkem kui mitusada inimhinge. Mõni asi lihtsalt on selline mida me ei saa kunagi teada.


Aga ,ei kuidas ma siis jätan mainimata siis oma päeva. Väga decent päev. Rahulik, sisukas ja ära keeranud. KN'i arutamine paremal ja vasakulon käimas täies hoos. Ju siis nüüd on hilja ära öelda kui selline soov peaks tulema. Mehansm hakkas tööle. Juba neljapäeval saavad õpetajad oma infotunnis seda arutada ja diskuteerida kultuurinädalat puudutavatel teemadel, sest jutuainet on. Kasvõi see lihtlabane palve ,et sellel nädalal poleks kellelgi kontrolltöid...tähendab juba see võib tekitada mingeid tülisid.
Agas jah ei hakka midagi etteütlema, que sera ,sera!
Mul sai järsku kirutamise ind otsa ja pealegi, ma ärkasin alles hiljuti, pea ei tööta üldse hästi...

See oli hea nv.
Reedel peale kooli ma läksin linna ,kus sai Sirkli kohvikus kokku Kristiinaga ja teine Kristiina oli nkn tööl. Istusime rääkisime, nii palju rääkisime, nii hea oli. Ma igatsesin.
Kui kohvikut hakkati kinni panema läksime me Kristiinaga ära bussi peale, Krissu Viimsisse mina staapi.
Staap oli alguses eriti heaju Eku ja Kusti on pumbad , maas seisid 2 ssrt tühja õllepudelit ja taburetil tühi laudur. Õnneks ma olin just ärajoonud 2 koffeiinitabletti ja mul kammis niisama ka. Kui jõudsid Liisa ja Sirkel hakkasime proovika poole liikuma...Teepeal liitus veel Karl ja me saime Eku vanaema pirukaid ka:D
Proovikas oli kahtlemata hea, taaskord. Vahepeal oli meiega ka Kerstin kes lõpuks läks ikkagi viimase trammiga koju ja joinis ka Aaps.
Öösel väike trip staapi peatusega faas ühe juures.
Kamm-jamm ja kokteilid + top shop, nii mööduski meie järjekordne staabiöö.
Hommik algas vähemalt 2 korda. Esimest korda lõugamisega mul on song teist korda ma ei tea millega ja kolmandat äraminemisega.
Jubeda parmu tundega me suundusime kohvikusse. Sealt lahkus Krissu kirbukale ja ina jäin toibuma...toibusin päris mitu tundi. Vahepeal liitusid minuga teised kirbuka fännid nagu Marit ,Reelika, Anu ja Anna-Liisa. Ei mulle sobib.
Kui jõudsin koju tuli meelde ,et ma pole midagi söönud ja minu esimene ohver oligi külmik ,kust ma ei saanudki midagi. Ilgelt solvunult külmiku peale hakkasin kirjutama KN'i kava ja sellega mu päeva tegus osa lõppeski. Niiet õhtuni ma lihtsalt lasin schlangi.
Väike tõsine vestlus või pigem monoloog ja ma olin nii surnud et läksin poole üheteistkümnest magama.
***
Tegelikult ütles Kessu eile ühe väga õige asja mulle. Igaüks teab seda nkn ,et sa elad ühe korra ,aga see on nii tavaline ,et tihtipeale selle ütluse sisu kaob. Ma siis käitusin eile lähtuvalt sellest ,et mul on pohhui kas ma kahetsen või ei ,aga ma kindlasti oleks kahetsenud kui ma poleks hakkanud rääkima sellest mis mind painas ja häiris, mis tegi mulle hirmu for god saiks.
Ma ei tea mis läks korda inimesele ja mis mitte ja ma arvan ,et see ei peaks enam huvitama, küllaga aeg on käes ja miski lihtsalt peab muutuma.
Siiski elu tahab elamist ja kõik on ilus;)

Ei no eilne õhtu on igasugusest arvestusest väljas....ma hindaks seda -65464654564-ga.
Hommik oli ka seline, kooli ei tahtnud...selline konkreetne elu mõtetuse tunne oli. Aga üllataval kombel, päev pani kõik paika ja eluomandas jälle mingisuguse mõtte.
Niiet vaatame mis homne päev toob...

Ma sain vist sitaga hakkama. Nüüd see siis kriibib..aa ma ei tea ka:D
Igaljuhul koolipäeva algus oli sitt ja lõpp oli suht sitt, sest küla tund oli viimane ja millegipärast täna see ei meeldinud, ei tea küll miks.
Ma sain eriliselt aru ka sellest ,et tähtis pole kvantiteet vaid kvaliteet ja ma olen uhke enda üle:D Mul on veel põhjust olla uhke:D Peale hommikust inkat Toits ikkagi soovis Aabule täna õnne, olgugi ,et hilinemisega...Parem hilja kui mitte kunagi:D
Nii ,et ma olen uhke laps, kes sai (vist) sitaga hakkama ja kellel on (vist) süümekad:D

17.55

Ma olen juba päris mitu päeva mõelnud just aja teemal. Aeg. Kui mul on hea , ma tahan panna aja seisma, mis on ka normaalne ma usun. Kui mul on sitt ma lohutan ennast sellega, et aeg käib alati samal kiirusel..olgu mul hea või halb, aeg seda ei küsi. Aeg liigub.
See on hea ja samas nii nukker. Sest mõnikord pole see just see õige kiirus, viimasel ajal ma lihtsalt vaatan kella ja unistan sellest,et see ei jääks kunagi seisma, mulle ei sobi elukulg nagu ta praegu on. Ma ei vingu ma konstanteerin fakti ja midagi sinna teha ei saa.

Ivo on jumal:D Hahaha saime täna ka megavara lahti. Viimasel kahel tunnil oli ilge soov ära surra või magama minna vm...sest ei need Viikholmi praegused teemad ega ka Teppo monotoonne karjumine eriti ei tõmba.
Jõudsin mingi aeg koju ka ja läksin magama. Nagu arvata võis helises mu telefon just kõige parema koha peal ja uni katkes. Esimene reegel on see: Kui su und katkestatakse ,tee võimalikult värske ja tavaline hääletoon. Ja kui mulle endale tundus ,et oh ma räägin nii selgelt..siis vastu ma kuulen sellist asja, et ''mu jumal sa kõlad nagu täiesti murtud loom''...Peab veel harjutama.Helistage mulle kui ma magan rohkem, ma pean harjutama.
Ma ei tea , käimas on kooli neljs nädal ja mul on laiskus peal:D Ma ei taha minna homme kooli, sest päeva algus seletab kõik.
Laiskushoog, ei viitsi ülelugeda ega kirjutada...

Toomas Linnupoeg says:
Ma tahaks õpppida
ausalt tahaks

Splendid...

Dialoog:
-Ooo kake schön!
-Pisse schön!

Kas olete näinud laeva mis mastita?
Kas olete näinud laeva mis tüürita?
Kas olete näinud mis meestel on südames, kui meri käib keeru -ja sadam on silme ees- ja sisse ei saa...

Oh see oled sina mu isamaa.
Laev oled sa mastita, laev oled tüürita.
Su masti murdis kauge minevik.
Ja tüüri on juhtind võõras, kuis juhtus.

Peast panin niiet võib esineda vigu.

So maybe you can walk with me a while...

Long Trip Alone-Dierks Bartley

ei tea ,meeldib

Ütlesin Helarile eile ,et lugesin Onegini läbi, aga ma valetasin. Mõni hetk tagasi ma panin raamatu kinni, nüüd juba lõplikult. Mul oli lugemata viimane peatükk. Ma ei tea milles asi on, aga ma ei oska kuidagi iseloomustada loetut. See olukord mis seal tekkis on nii totter ja suhteliselt läbinähtav juba raamatu keskel. Ajaloos on nii palju taolis õnnetu armastuse näiteid ja kui vaadata mineviku kangeastest veel laimelat siis see on ju täitsa igapäevane situatsioon. Sadomashositlik maailm on see milles me elame. Ja no mis sa teed, see lihtsalt on nii. Kuidas sa ütled tunne rõõmu, või sure kurbusesse...mis kasu neist sõnadest on. Inimene on ikkagi niiiiii loll olend. A no mis sa jälle teed. Selline ma olen;)

Ilmselgelt endiselt krank, aga koolis käisin ja jumalteab kui palju ma kuusin täna erinevaid varjante sellest ,mis mul siis viga on. Oletati et sain pipragaasiga silma, et meikisin sitasti, et värvisin ennast guaššidega, et mida iganes. Ja kuidagi nii sitt hakkas endal, et olen haigena koolis ,äkki nakatan veel vm...Samas kuidagi nii armas...kuidagi kõik olid nii...nunnud. Õpetajad soovisid paranemist, õpilased saatsid koju:D Ma tegelikult ei oodanud üldse sellist asja. Rääkisin täna Liivanurmega ka ja võta näpust mina ei olegi keemiline õnnetus, tema on see kes arvutas punktid valesti ja ma sain ikkagi nelja, kolme asemel. Peale kooli kutsus ema korraks poodi, sest tal jäi rahakott koju, õnneks ma ei pidanud kaugele minema. Mingi sehkendamise käigus ma avastasin et ma kaotasin ära oma koolisõrmuse, ma olin valmis nutma juba... Leppisime emaga kokku ,et tellin uue...Kodus hakkasin oma kotis sobrama ja tuli välja ,et seal see oligi. Gajagaja.
Tahtsin veel linna minna, Krissu ja Kessu juurde, aga ema ei lubanud. Ütles ,et näengi kole välja täna, minu koht on siis voodis.



19.15...
See on nii masendav, elu on vahepeal nii super masendav. Ja ei teagi mida selle vastu ette võtta. Mis ma ikka öelda oskan. Oh kauneid aegu ammuseid. Kui ammused nad ikka on ,aga siiski. Kord tahaks kerida elu edasi, kord jälle tagasi. Praegu on lihtsalt nii sündmustelage hetk ,et ükstapuha kuhu seda kerida... Ma tunnen palavikuliselt puudust osadest konkreetsete elulõikudega kaasnevatest emotsioonidest, oi kuidas ma tunnen. Kuidas ma küll igatsen inimesi olgugi ,et nägin neid võibolla mõned tunnid tagasi. Appi kuidas ma tahaks istuda praegu kuskil maas ja teha piipu või niisama istuda ja rääkida. Või istuda mõnes tühjas klassiruumis , laua peal ja vestelda mingitel utoopilistel teemadel mis nkn ei vii kuskile välja...pole oluline kellega, mina mõtlen ikka neid ja samu...või siis seda ja sama..ma ei tea oleneb kuidas võtta.
Tahaks lihtsalt rõvedalt karjuda midagi kellegi kohta ,et Krissu teeks kurja näo ja ütleks TSSSSSS ta on ju siin lähedal ja Liis naeraks ja ütleks et ma olen ikka täitsa loll...või ma ei tea see oli lihtsalt näide. Aaaa noh see mis ma siin välja ladusin on tõesti palju paluda hetkel ,sest nkn analoogsetest asjadest unistab peagi iga viies inimene ja seda iga päev. Niiet see siin on lihtsalt midagi sellist, millest ma tahtsin saada hetkel lahti. Mu nv lihatsalt poleks alanud ,kui ma just praegu ja just siin poleks seda kõike maininud, sest just hetkel mul on/oli selline nostalgia.

Ma olin juba nii valmis kooli minema ,aga ma ei suutnud pea käis ringi niiet jube. Mul on igav, mul on paha, ma ei viitsi midagi teha kodus. Nina jookseb verd ja tatti kordamööda, mul on kopp ees. Söön mett ja joon kummeliteed. Aaaaa ja Kerli, su vaarikamoos on ka ilgelt kasulik ju, nagu ma olen armunud sellessel. Peaks õppima natuke ka, homme ikkagi inka töö ju ...ma teen enne suitsiiidi kui jään koju.
Voodisse!

Esimene 2 ja esimene 4:D Ekool ei valeta.
Tegelikult on pea julmalt paks ja silmaalused on endalegi üllataval kombel süsimustad. Palavikku pole ,sest seda pole peaaegu kunagi ja isu ka pole kuigi süüa tahaks:D Seda tahaks vist alati. Ärkasin öösel mitu korda ja kui panin uuesti silmad kinni nägin samat und. See polnud kaugeltki see sitt uni mis haigepeaga tuleb. See oli nii hea ,et tahakski seal unedemaal elada. Voodist sain lahti alles pool 12 ,sest suht sitt on ennast liigutada,aga ei homme kooli, sest muidu ma ikka saan kuidagi ninakaudu hingata ja no väliselt on kõik niivõrd kuivõrd korras.
Vot loodetavasti homseks pole eriti midagi õppida ja nooo maitea, saab korda.

Ma ei tea mis fuck see on, et ma nüüd haigeks jäin. Läksin koolist varem ära , Kuis ma juba olin nii väsinud siis koju minek tõukekaga kooli juurest võttis rohkem kui kodust linna. Midagi 30-40 min ringis vist. Kodus kraadisin ja nooo vaatepilt kraadiklaasil polnud just kõige parem 38.7... Homme olen kodus voodis ehk siis täpselt seal kus mu koht ongi...iga päev on seal minu koht. Agas jah ainuke ,mis muret teeb on inka töö, sest ma ei viitsi järkasse minna ,aga ma ei viitsi ka koolis lõdiseda ainult sellepärast ,et inka on esimene. Ma siiski otsustasin juba kodu kasuks ja ma ei loodagi ,et ma magan täna hästi....Süüdi on mandlid, see on kindel laks.

'..mul pohhui, mul pohhui, ma nussin läbi ukse...''
Appi mis päev.See oli ilmselgelt hea ja kui ma poleks nii väss ma räägiks sellest ka. Peale kooli tõmbasin oma iidse tõukek rõdult välja...okei see näib välja nagu kaasaegne koli aga see on siiski vana kraam, pühkisin ämblikuvõrkudest puhtaks ja panin selle endale alla. Sõitsin Krissu ja Kessu töö juurde, kus natuke hiljem meiega joinis ka Liis. Gajagaja. Noh mingi aeg olime seal ja seitsmest läksime koju...heaaaa....aaa aga veel enne seda ma jõin umbes neli klaasi vett ära....3 enda oma ja 1 või siis 0.5 Liisi oma...huhu. Väss..nüüd pessu ja tuttu..vist..

21.37
Ma pole kurb, aga ma tunnen ikkagi et miski rõhub. Minu elust kadus täna vist üks inimene, seda küll nii, et mida poleks tohtinudki sellest teada saada. Kuis ma juba sain, siis ma olen inimene ja mul on õigus emotsioonile. See oli siiski tema otsus:).. ma olen praegu soe, lihtsalt soe.

No kui te varem ei teadnud kes segab veinile õlut siis teen teatavaks, et seda teeme meie:D
Jupjup...rahulikust päevast kasvas välja mingi ülihea õhtu:D Gajas....Agaaaaa ma ei taha üldse koooooliii..:( Tahan põletada elu voodis:D A nii vist ei saa. Tahaks parte lasta...nagu telekas vm..noh mängult...Mul poleks eos sellist soovi kui eile poleks sellest mängust juttu olnud:D Aga jap...hea mäng.

Ma ei tea...Tunne on täpselt selline ,et tahaks ropsida ,aga mitte veel, sinna on veel natuke aega ja ma ei mõtle seda otseselt vaid siiski ülekantud tähenduses. S.t. ,et ma lihtsalt tunnen kuidas see hetk mil ma jälle ära keeran läheneb mulle. Ja ma ei taha seda, sest see ei ole lollitamise mõttes ärakeeramine..See on jälle see masenduse hetk. Jah seda annab veel paremale ja vsakule venitada ,aga no kindel see ,et see annab tunda.,justkui hoiataks ette.Ühel kendal päeval on siis : knock,knock, Im here.
Tegelikult ma peaksin tõsiselt hakkama tegelema tervisega, see kord ma pean silmas ikka füüsilist tervist...fking mandlid. Ma ei hakka teid sissejuhatama peensustesse ,aga täna ma vist avastasin ,et kui ma peaksin lähiajal surema siis oleks asi madlites...isegi kui ma jääks auto alla siis süüdi oleksid ainult mandlid. Tore ,et mul endal naljakason , aga see on sitt nali...tean.
Hakkan ravima, kindlasti alates kolmapäevast püüan siis arsti vägistada vm. Ma üüüldse ei taha, ma tean et lugu ei ole sugugi hea ,aga ma tean ka seda ,et ise see üle ei lähe ,kui ta siiani pole üle läinud.
Ei hakka tüütama oma terviseriketega, kuigi ma olen suht uhke...ma olin eelmise aasta jooksul ainult 2 korda haige...saladuskatte all ütlen ,et muu oli imitatsioon...küllaga mitte koolis vaid kodus ema ees...Noooo mitte ,et ma niisama poleks saanud kodus leboda.
Räägin siis tsirka päevast ka...Algas kõik keemia tunnikaga ja ma tõesti loodan ja usun ,et see läks päris hästi, aga ma üldse ei imestaks kui see oleks vaid minu enda luuluu.
Keemiast inkasse ja seejärel muusikasse ja lalaikesse...Normaalne...Turvasime natuke spordipäeval ka...noo selle kohta oleks vist liiga hea öelda ,et see oli hea vm...see oli mõtetu elu põletamine.
Aga hiljem ,seal viru tänava kohvikus toimus mõtekas elu põletamine ...Ikka samade inimestega ,keda ma nii väga armastan.
:)
Kui hakkas külm siis me loomulikult lahkusime ja joosime laiali.
Kojujõudes...noo mis ma okan öelda, mul on kurb vaadata ,et ema muretseb mingite idiootsete äriprobleemide pärast. Jumal ma ju saan aru et põhjust on, aga miks küll ei aita sõnad..miks ei piisa sellest kui ma ütlen et ärgu muretsegu, sest kõik saab korda ja mitte ,et ma sisestaks seda endale või talle. Mõningad asjad on lihtsalt nii lollikindlad. Ma lihtsalt tean seda.
Ma tean üldse kõike;)

Ma tunnen ennast üsna hästi ja üldse ma olen ärakeeranud ja veidi häbematu. Kui vaadat kõige selle kardina taha siis ma olen natukene segaduses, sest ma tunne iga oma keha osakesega, et see ei ole kauaks. Ma kardan seda, et noo läheb persse ja ta nkn läheb, sest elu on täpselt nii triibuline nagu ta on. Tähendab ma ei ole pessimist ju, aga olgem ausad...see on ammu teada tõde ,et kui sa harjud ära selle kõige ilusa ja roosaga ,tõmbub ühel hetkel taevas pilve ja sitta sa enam saad. Aga niikaua kui ma pole veel oma elu lõplikult ära sõnunud ma siis kordan veelkord seda ,et kõik on 100% 5+. Traaa nkn juba homme söön oma sõnu. No surmkindel laks.
Aga päeva juurde tagasi:D
Öelge mulle kuidas süüa ja naerda samaaegselt ,matemaatika tunnis..aga nii et keegi ei märkaks. Igaljuhul ma tegin seda täna ja põhiline on see ,et vaatamata hamstripõskedele Tikker ei spotinud mind. Muahahah(6)
Gajagaja ma ei mäleta mis täna veel oli. Nuuuh, homme on spordipäev, päris ma lähengi kaasa tegema...make me... veab kui ma sinna mõõtmagi lähen, aga see sõltub täiesti asjaoludest, tähendab ühest kindlast asjaolust. Kes mind sinna ikka tahab , ma nkn hakkan seal mõnitama ''vaeseid'' 400m jooksjaid.
Aga nüüd peaks pesema pea puhtaks ja tõlkima ära kõik tuharalihased(butmuskels) ja muud inglise saastad ära, muidu Übi teeb Tai Jitzut homme minuga, või mida iganes. Aaaa Lalaiket peab ka tegema muidu ta tuleb ja sööb mu ära ...gajagaja...istub pähe.

Noh mul on kerge uni, aga üldiselt oli päev päris nunnu. Naerda sai ja siis võib arvata, et päev on korda läinud.
Ma olen sisukus ise.

there's so much more than empty conversations,
filled with empty words...

Oeh, kõik oleks ju kena kui poleks koduseid töid.Ei, tegelikult minupärast olgu needki ,aga tagasihoidlikumates kogustes, kui me juba nendest räägime.
Mata ülesanded omavad mind...fuuk. Aga ei elu on ilus. Raha lugeda oskan , seega aitab matemaatikast mulle:D
Päev oli ka suhtselt kena.

See on nii tavaline. Vaatan hommikul aknast välja, noh, harjukeskmine ilm aga vihmaks vist eriti ei kiskunud. Lähen välja. Teen paar sammu....Traaaaa hakkabki kallama...Ja kõik tehtu läheb pepusse. Juuksed tõmbuvad idiootsetesse lainetesse ja nuuuh....jõuan kooli..Oi kohe läheb ilusaks:D
Tegelikult oli normaalne päev, igaljuhul mitte nii hull nagu ma arvasin. Jeh. Äkki homne päev lõppeb ka kiiresti ja kätte jõuab kolmapäev, siis neljapäev ja kunagi ka reede.

Eile oli waaaay out of space nice õhtu. Selline...hea muusika ja ülima seltskonna seltsis...Nagu suuuveeel. Palju naermist, see pani kõik paika...Ämbliku mõrvamine ...mul pohhui...jutuainet tuli kohe. Öö oli ka täis und ja olematut norskamist, hommik ...seda ma iseloomustaks taaskord hea tujuga:D Noh see oli ju täiuslik nädalavahetus..Nüüdseks on see peaaegu minevik. Homme hommikul algab uus päev..erakordselt sitt päev, kooli päev. Ma nagu ei taha neid tunde noh. Ma ei taha neid nii väga ,et ma kardan neid lausa. Traaa:D

Nii nagu eilne õhtupoolikki vajus ka tänane päev mingil hetkel täiesti ära. Kas asi on koolis, minus, teisest seda ma ei tea aga osad sündmused , inimesed ja asjaolud lihtsalt sunnivad vaikselt ärrituma. Ma nagu püüangi hetkel veel alla neelata aga varem või hiljem viskab üle ja miski jälle muutub. Mingid vaated peab kindlasti muutma ja sellest ma ei mõtle esimest päeva ja just see mis toimub viibki mind vaikselt sinna ,kus ma saakski lõpuks kõik endale selgeks. Kas peaks kellegi kaotama oma elust või just juurde otsima see on ka omaette pusle, sest kuidas saab kõige valutumalt loobuda sellest millega oled harjunud? Teiselt poolt ma jälle mõtlen seda ,et noh elu ju alles algas ja mis ma ikka hoian sealt kinni kus pole mõtet üritadagi haarata. Tuleb minna lihtsalt edasi ja hiljem selgub kas oli see lahti laskmine viga või ei. Maitea vb on see lihtsalt ajutine kriis suhetes, mistahes suhted nad ka poleks. Siis ma näen ikkagi ainult ühte lahendust...natukeseks ajaks kaugeneda üksteisest kartmata seda ,et aina kaugemaks see jääbki... ju siis nii peab olema.
Tähendab ma muudan teemat ja mainin ära ,et oma eesti keele olematu oskuse tõttu ma pidin kolima ,ette ja mind tabas masendus ja väike häbitunne....aga fakk...ees pole üldse paha, samas ma vist ikkagi kolin tagasi taha niipea kui saan esimese kontrolltöö tehtud.
Vot. Tegelikult vaatamata sitale ilmale ,samasugusele tujule ja raskele kotile suutis liis parandada mu tuju kui mitte 100% siis 98 kindlalt. Vsjo.

Nii imelik, jälle...Kristjan saatis mulle mõned päevad tagasi ühe laulu(Men At Work- Down Under) mis on esmalt esitatud 1981..vana eksju...kuulasin seda paar päeva ja noh ma pean tunnistama ,et mulle see isegi meeldib, aga mõte on selles ,et ma polnud seda varem kuulnud ja mis te mõtlete...läksin juuksurisse, istun seal rahulikult, ei puutu kedagi ja just siis hakkas mängima see sama laul... mis kurat see selline on alati. Ma usun ,et seda juhtub kõigil ,aga siiski. Bullshit ju.
Igaljuhul tänane päev oli suisa parem kui eilne. Jälle ei oska öelda, miks aga siiksi. It's true. No pole viga.
Nagu ma juba mainisin käisin ka juuksuris. Midagi ekstreemset ei teanud niiet juuksed on alles ja nad pole isegi rohelised...tgelikult vahe on vaevu märgatav , suht nii nagu oligi, nii ka on...endal on lihtsalt parem natuke.
Rääkisin täna Lennuga Kultuurinädalast , mõtted talle meeldisid, mina ennast tagasi ei hoia niiet kiitsin ise ka takka. Ei tore istumine oli tegelikult. Nii siis.

-..ma tulen taas su sammudesse

Mulle vist ei meeldinud täna eriti koolis. Ma isegi ,et ei tea miks,ühelt poolt oli rahulik ja noh selline argipäevane kui nii saab üldse öelda peale kolme kuud paradiisi. Tundub vähemalt ,et midagi läks viltu. Samas kell tiksus vahetpidamata ja tunnid lõppesid ruttu. Mind veits hirmutab see päev, sest kui ma saan täna öelda ,et ei meeldinud , mis saab siis ,kui hakkavad tööd ja läheb tõesti hulluks...Noh maitea äkki asi ongi sellest tänases passiivsuses. Praegu ma olen küll väsinud, ei ole sellist asja ,et ma tahaks kuskile minna veel täna, pigem kerge unisus on...aga une hõlma ma täna ei lasku, ei allu provokatsioonile. Mõnda asja vaatasin täna isegi teise nurga alt tegelikult...mõtlesin ehk nurgad pehmeks, iseasi kuidas see mul see kõik mõeldu püsib kui tempo läheb suuremaks. Irooniline on see, et ma olen alati teinud nalju nagu mõnel õpetajal oleks sünnipäev ja kindlasti oli keegi kes läks ka õnge ja hakkas laulma või soovis õnne ja nüüd täna ,kui tõesti oligi sünnipäev siis ..haha..mind lihtsalt lasti üle, ei usutud. Pole siin midagi hullu, aga naljakas. Nagu oleks ise lõpuks tünga saanud. Vot selline oli esimene täiuslik koolipäev...ehk siis teine september.

Aiaiai...noh kui eile polnud veel kooli tunnet siis pean teid rõõmustada ..ma suutsin vist teadvustada endale, seda mid toimub ja toimuma hakkab. Ma ei ole vist väga õnnelik selle kõige üle. Ma ei tea, ei taha käsi määrida vist:D No vaatame mis homne päev toob aga tunniplaan on seni paljulubav...selline keskmine..aga algusega ma pole vist rahul. Igaljuhul täna oli täitsa hea päev..väga hea.. koolis oli mõus lühike aktus...õues...ja peale klassijuhatat läksime Krissu juurde...mõnus vahepeal joinis Liisa ja Egert ja Kusti ja me soovisime Kustile jeje.. Vot minu pisikese inimese ,pisikesed uudised:D

Mida rohkem need minutid liiguvad homse poole seda rohkem mul tekib soov lukustada ennast kuskile vetsu ja jääda sinna...okei see ei pea ilmtingimata vets olema aga siiski...
Magada ka ei saanud väga korralikult, nii nagu tahtsin ,sest toas ümises venna faking bass mille ta eile arvutile taha pani...vastu minu tahtmist muidugi. Ma ei osanud kuidagi seda välja tõmmata ka, niiet ümisemine lõppeks. Vend tuleb koju annan tappa. Samas vahet pole ,sest unes nägin jälle kooli nagu eilegi ja üleeile ja kuuaega tagasi. Teises koondtekstis muidugi kui enne. Mingi imelik jõulupidu oli, kus me vaatasime Puki filme...midaiganes.
Agas jah , täna ma lasen päeval minna tühja. Vaatan telekat ja passin arvutis, seda õnne polnud suve jooksul niiii palju ,et ma ei võiks endale täna seda lubada. Kõik on täiesti õigustatud ma arvan. Gajagaja ja hakkabki pihta...läheb lahti...Mitte pidu ja mitte pillerkaar.

21.33....Otsustasin täiendada:D
Kunas tegu on siiski suve viimase õhtuga siis ma ei saa jätta kasutamata aega ja võimalust meenutamaks suve:D Haha ametlik värk eksole:D
Igaljuhul mulle pole kunagi suved meeldinud, sest kuidagi nii oli kujunenud,et ma ei osanudki suvedelt midagi oodata.
Ega nüüd seekord erand polnud, no ei oodanud suve kui sellist, pigem lihtsalt puhkust.
Aga kommooooon see oli faking hea suvi, et mitte öelda parim...
Alustades juba sellest piibutamisest kadriorus kui allanil oli ilge vajadus maadelda lõpetades igast proovikatega ja sündmustega mis vahepeal toimusid, sinna hulka kuuluvad näiteks Liisi sünnipäev, Lelle, staabitsemine, laulupidu, needistamine, tuima laskmine ja kõikkõikkõik...Igaljuhul mu jutu mõte on see ,et ilma teieta, kes te tegite mu suve niii ilusaks ja ma arvan et te tunnete ennast ära kui peaksite seda lugema, oleks mu suvi rääkimata üldse elust ikkagi mega kole olnud. Ma olen uhke ,et saa veel kord öelda:D See oli jumalik suvi:D

Mul oli midagi asjalikku rääkida ,aga nagu arvata võiski siis ma ei mäleta mis asi see asjalik oli.
Nägin täna ikka tohutult head und ja kui elu oleks täpselt selline nagu unenägu oli ma ei jääks enam kunagi magama....aga kunas oli juba vastupidi siis ma ainult magakski ,kui teaks et näen seda iga jumala öö.
Mis seal ikka koolini on jäänud nii vähe nagu ta on ja hankisin täna isegi mõned vihikud ,et mitte viimasele päevale seda õnne jätta.
Vot, elu on ilus....ja homme tuleb magada ikka südamest ...tähendab täna. Tähendab ma kaotasin üldse kõik oma mõtted ära:D
Tegelikult on mul täieslik esmaspäeva tunne juba:D Agas jah mis seal ikka.