..sest mõnikord on kõige raskem ka kõige õigem.

 (Kristjani meistriteos)

Kirjutasin oma 2012 lubadused ära. Pole kunagi varem seda teinud, aga tundub suht adekvaatne tegevus olevat. Meeldiv on ta päris kindlasti, sest pähe tuleb kõiksugu ägedaid asju, mida võiks endale lubada ja kindlasti peaks ka teostama.
Ma olen üldse viimastel päevadel oma parimas kulgemises... Kõik on nii rahulik ja hea ja õige ja ooomucho bueno.

Tundub, et aasta läks kiiresti, aga kui tihe see tegelikult oli. See oli tõsiselt omaette aasta. Suur aasta. Kirju aasta. 

Kool, ülikool, töö, sõbrad, ebasõbrad, Tartu, Tallinn, naerud, pidarad, kohvik, haiglased magamata ööd, uued inimesed, vanad inimesed, tulemised, minemised, lõhkumised, parandamised, pettumused ja kõige suuremad rõõmud ever mahtusid selle aasta numbri sisse. Tundub ju, et nagu iga teinegi aasta, aga tegelikult oli midagi enamata. Minu jaoks, ma usun, et paljude jaoks, erinevalt eriline oli ta kõigile. Ma olen kindel, et tulevikus ma mainin seda 2011, kui hullu aastat, kui täielikku mindfakkide mindfikkimat aastat. See muutis rohkem, kui laksust meelde tuleb. See puudutas seda, mis seal rinnus tuksub, iga oma päevaga, iga oma suurema ja väiksema sündmusega. 2011 lihtsalt läks korda ja see ei saa minna jälgi jätmata kasvõi sellepärast, et kui ta tuli, hakkasid mul kell 00:00 voolama pisarad ja ma ei tea ise ka millest, aga ma mäletan seda hetke nii suurepäraselt.

Ma ei taha, et järgmine tuleks parem või halvem. Ma tahan, et ta oleks teistsugune ja ta kindlasti ka tuleb. Ma tahaks, et uuel aastal oleks meil natukene rohkem võite, kui muidu, aga ka mõned üksikud kaotused tuletamaks meelde, kes ja kus m

e tegelikult oleme.

Armastagem siis neid kes on lähedal ja kaugel, neid kes saabuvad ja neid, kes mingitel põhjustel pidid lahkuma, aga vahepeal, siis kui keegi ei vaata, armastage ja hoolige kõige rohkem endast, et oleks kellel hoolida teistest... 

Deepen ALL the shit!

AGA STAABIPERE VÕTAB UUE AASTA VASTU KOOS, nii nagu peab, nii nagu mitu aastat juba!

Kakskümmend kaheksa detsember

Hääästi sürr õhtu ja öö oli eile. Hoiatasin juba tööl olles inimesi, et ma olen tõre ja vastik ja mul läheb nkn tuju ära ka mingi aeg. Oligi, mindfuck rikkus mu tuju ära, sest mul pole sellist asja juba mitu, mitu kuud olnud, kui ma peaks kellegi sõnade peale nii tohutult ärrituma ja võta näpust. Kõik see tunne tuli ülesse ja tuli meelde, et ma ei taha seda ja ma ei ole nõus ja mida veel, aga mida õhtu edasi said teed jälle sillutatud ja väga väsinult ma olin siiski üleval poole viieni. Juttu jätkus.

See aga, mida ma unes nägin... Kuul pähe. Kuidas võis üks sittuda nii hinge, et mingil vähesel määral ei saa sellest lahti? Ei, vanasse teed tagasi ei ole, aga stereotüübid Y U NO BURN IN HELL, mis siis, et alles laupäeval me jõudsime Kätliniga järelduseni, et stereotüübid on ägedad.

Ma armastan oma elu. Ma ei peagi 1. jaanuaril tööle minema. Kortistame TERVE Kusti elamise ära!

Täna on PROOOOOOOOOV... can't wait!!!

Aeglaselt kiire aeg..

 Mõtlesin, et vahelduseks peaks kirjutama, aga ei mõelnud päris välja MIDA. Mõtteid olen mõlgutanud viimastel päevadel piisavalt, aga seda siiski normaalsuse piires. Ühe sõnaga, mõtlemisega ma ennast ei vaeva, aga ega ma seda tegevust ei väldi ka, kuid mõtted jäävad lahtiselt võnkuma õhus, sest päevad mööduvad liiga kiiresti, lõpuks ei jõua ega taha süveneda praktiliselt millessegi. Hea on täpselt nii nagu on.

Tööl on olnud maailma mõttetumad, aga see-eest põnevad päevad. Eile käis mul Kätlin külas ja luck oli selles, et Gertu sai ta sisse lasta. 

Saime jälle istuda, drinkida, popsutada ja lobisedaaa.

Täna oli ka rahulik päev ja nõnda rahulikult ma siis hängisingi Eesti poes ja joonistasin Gertu poega Kasparit. selleks ajaks kui Gertu puhkuselt tuleb on suur pilt ta lastest valmis ja ma nõuan, et ta lõpuks leiaks aega minu ja Hanna jaoks ja me läheksime kõik koos 5D kinno. Laks.Laks. Varsti on aastavahetus ja ja ja see on äge, sest kõik saavad kenasti kokku ja trallitavad hommikuni. 

Ma ei saa öelda, et ei vaataks üldse tagasi..piilun sinna siiski ju, aga mul on ikka hea tunne. Hea, et oli, aga enam pole ka lugu või noh, kindlasti on lugu, lihtsalt mitte minu oma, mul on muu...Oli vaja, ju lihtsalt oli vaja.

Nunnu, mulle meeldib see koht, kus olen, aga kuna mul tõesti pole mõtet kirjutada igat detaili, siis ma mõnikord säästan ennast kirjutamast ja neid kes siia aeg-ajalt kiikavad mõttetust lugemisest.

Niii...

..pole nüüd paar päeva kirjutanud, aga vahepeal oli meil firma jõulupidu.

Laupäeval pidime saama kuue paiku Kätliniga kokku ja selle asemel juhtusime kokku Egle ja Katriniga (ka töökaaslased). Nemad trippisid siis vanalinna La Casasse ja meie läksime Kätsiga veel shoppama ja khvikusse. Kell kaheksa algas õhtusöök Alter Egos ja peab mainima, et oli oodatust ägedam. Esiteks mõnusad jutuajamised pikas lauas inimestega kellega muidu nii tihti kokku ei juhtugi, teiseks olid väga maitsvad road. Ainuüksi pooleteise tunnisest eelroogade kuurist oli kõht kunnis püsti. Visati palju nalju, peeti kõnesid ja jagati kingitusi. Traditsioonikohaselt tegi ka ülemus kinke ning sel aastal sai 16 naist kenad käevõrud pärlitega.

Veini voolas jugades, seega esimest korda ma tõesti ei tea palju ma lõpuks joonud olin, sest klaase täideti vahetpidamata. Väga hea valge vein oli...tahaks nime teada, aga ega igale peole seda vist osta ei saaks, sest ma usun, et rahakott lihtsalt ei kannataks.

Pidu jätkus tripiga La Casasse sigarijahile ja seejärel olid broneeritud VIP kohad Club Vabankis, kus kohtusime taas ülemusega, sõime maasikaid ja tegime sigareid.

Taksodega sel ööl õnneks probleeme polnud ja koju jõudsin kolme paiku. Oma Purjujäämise tipphetkel jäin magama ja nägin igasugu tõetruusid uenägusid - päääruis jube ikka... ärkasin kolmest ja tuikusin ööni ringi, aga õnneks mingit pohmelli ega midagi polnud.

Saime emaga jõuludeks jooksuraja/lindi onult ja nüüd on veel eriti hea jooksmas ''käia''. Ilus NV oli...nüüd siis jälle töö. Poole kahest ülikooli ja sealt siis koju... vot nii on lood. 

Hakkan joonistama...!

Täna ma ei maga!

Vahepeal ikka mõtlen jälle asjadele, mis on tänaseks juba ajast ja arust ja mingitel põhjustel olen endiselt hämmingus, kuidas nii minna võis... Kuidas inimesed käituvad teineteisega. Mõistagi ei jää ma nüüd kahekümneks aastaks möödunu tuhas sobrama ja praegugi puudutab see mind ainult pinnapealselt, aga minu seisukohast on jube mõelda ennast tagasi hetke, kus kukkusid maskid ja süngemaks ei teinud olukorda konkreetne sündmus vaid kõik need ämblikud, kes selle ümber oma võrke järsku kuduma hakkasid...

Jah, vihm on lõhkunud ära meie maja ja pesnud maha toonased mõtted... vut nii see ongi. 

Facebookis on elavad arutelud, mis aitavad veel silmi lahti hoida, aga muidu peab hakkama joonistama... ja hommikul tööle- lõpetama seda, mis õhtul pooleli jäi.

Ühtpidi on hea tunne kui selgub, et 24 tundi on liiga vähe. Teisest küljest ma pole sel nädalal ikka korralikult maganud ja fakk jeh, ei saa ka. Laupäeval on hull koristuspäev ja põrgulik õhtusöök , pühapäeval Narva tripp... Tere hommikust eksole... Püüan ennast Narvast vabaks rääkida. 

Oleks kõik eriti hästi läinud oleks firma õhtusöök Riias olnud, aga siis poleks saanud ju kõik tulla, sest üks peaks hommikul lennus olema ja teine vanalinnas ja...õõõ...õõõ...

Igatahes mul lihtsalt pole viimasel ajal midagi rääkida, sest isegi minu vähegi konkreetsemad mõtted on liiga ebaselged, et nendest kirjutada. Jep kõik on stabiilselt hästi ja nalja saab iga päev, kõike saab lihtsalt...küll mina juba tean.

It's woooork timeee!

Kuidagi vässu ja mõtlen suhteliselt suure õudusega homse päeva peale, kui ma täna ikka korralikult magada ei saa siis on jamasti, aga hommikul tööl saab kindlasti tore olema.

Läksin enne tööd telefoni ostma ja parim oli see, et just seda, mida tahtsin mina nad oma kappidest ei LEIDNUD. Muidugi ma kurvastasin, sest mingit koledat sinist ma ka ei tahtnud, mis polnudki nii kole, aga polnud ka see õige, mida ma ei tahaks natukese aja pärast välja vahetada, sest ma kujutan ette, et see värvi teema jääks kripeldama. Homme peab lihtsalt ema linnas ise selle ostu ära tegema. Ilgelt raske on telefoni valida, kui peab tuleviku peale mõtlema, sest see kord ma ikkagi otsustasin trendidega kaasa minna. Mida ma ikka jaman, on aeg lubada endale üks asjalik lelu. Vot nii debiilsed ''probleemid'' mul ongi (ega ma nüüd probleemideks seda ei nimetaks või kui juba nimetasin, siis kindlasti ei mõtle ma seda tõsiselt). Ma olen ikka laps, aga mulle meeldib kujutada ette, et ei ole , sest tegelikult polegi ju, aga nagu Rasmus eile korrutas, siis kõik ongi suhteline.

20 aastat tagasi ma sündisingi

Käisin siis Tartus Liisikesega ja Tartu näitas mulle tõelist pohmelli täna hommikul, aga mul oli maailma nunnum sünnipäev. Mul oli maailma parim sünnipäeva kook (mis siis, et 12 muna andsid talle maitse poolest omleti mõõdu välja, aitäh Egert). Meil oli eile maailma parim õhtusöök, tänu kokk Sirklile. Meil oli kõige kodusem seltskond tänu Liisile ja Liisale, tänu Lennartile ja Egertile, tänu Sirkule. Mulle lauldi ilusaimaid sünnipäeva laule - minu kursus ja Gertu, Hanna, Kaisa. Parim on see, et mõelmad laulud kõlasid paralleelselt Eplikuga. Öö tipphetk oli loomulikult SPARTAAAA. Tallinnasse jõudes käisin Lennujaamast läbi ja sealt sain reaaalse kasti mis oli täis komme ja minibaari pudeleid, seega mul on aastaks ajaks nüüd komme ja mida kõike veel. Ma sain isegi punase labida?!?!?!?!?!

Ma olen ikka väga liigutatud, lihtsalt väsinud, aga rahulolu on mul üle maailma ääre...

Aitäh! 

Aitäh neile, kes meeles pidasid, aitäh neile, kes mitte, aitäh kõigile nii toreda nädalavahetuse eest, ja nii meeletult vägeva sünnipäeva eest, kohe päris südamest : )

Kasiinosse ma veel ei saa, aga elu on sellegi poolest korda läinud...

Appikesekene, tegin eile loengu katki!!!...

 ( rahuliku elu pilt )

Ühesõnaga läksin peale tööd loengusse, kus siis oli minu kord teha ettekannet ja ettekande lõpuni oli üks viis lauset rääkida veel ja setude koha peal hakkasin lampi naerma ja terve kultuuriteadlaste kamp hakkas ka naerma. Vaesed teised inimesed kes seda pealt vaatasid. Niipea kui ma maha rahunesin kuulsin jälle kuskilt selja tagant Rasmuse itsitamise katset, tema bassiga on itsitamine kindlasti võimalik, jaaaa ma purskasin uuesti ja kõik purskasid. Ma ei julgenud naermise ajal Veidemannile üldse otsa vaadata, sest olin kindel, et kohe saab mõõt täis ja ma lendan välja, aga ei ta ju viskas puid alla ka nii, et ühel hetkel said hingata vaid vähesed meist... Niisiis kolmas klass pääses valla, seega epic kursus on epic.

Terve tee koju itsistasin veel bussis... a hea oli.

Tahtsin eile õhtul teritada oma mentaalseid hambaid filosoofia vastu, aga ei milleks... INTERNET KADUS ÄRA!

Täna olen tööl, siis koju magama.

Homme ülikooli, koju, linna ja trippima...

HEA ON!

22.00
Kustutasin täna tööl vanu sõnumeid, mitte kõiki, aga enamuse ja eks ma lugesin seal üht-teist väga huvitavat ka... Ma ei tea paljud mäletavad seda Aabu staapi, mille hommikul jättis Eku kirja, et põgeneb ära Kanadasse ja siis selle kirja täis nutnud (kusjuures ma ärkasin veel tol hommikul just selle pisarate tekitamise peale (möirgamine käis kaasas lihtsalt), aga ei julgenud alla minna, sest teadsin, et rikun mingi plaani ära)- igatahes leidsin oma telefonis, sõnumite mustanditest sellise kirja: ''Anna teada siis kuidas lend möödus ja ma loodan, et Kanadas on soe, kui sinna jõuad.'' Tükkaega mõtlesin, miks ma seda ära ei saatnud ja vastus on väga lihtne. Ma olin selle kirja läbi lugenud ja uuesti magama läinud ja telefon käes jäin ma poole sõnumi pealt magama.
Pool elu oli seal sõnumite sees. Selline, mm, paras kroonika ja nagu ma juba mainisin, enamus läks ''ahju''. Pole vaja...liigume vaikselt edasi...
Mõtlesin täna igasuguste asjade peale ja küll on palju seda, mida ma ei tea ja vb ei saa iialgi teada. Küll on rohkesti seda, mida ma isegi oma parima tahtmise juures ei oskaks hetkel mõista ja on palju asju, mis ma tean, et ei muutu ja on asju mida ma loodan, et vb aastate pärast saan veel teada, kui mid see huvitab veel...
Aga mis siis nädalavehtusse puutub siis HALLOOO 3 paberit on veel, millest ühte olen terve aasta kaasas kandnud ja nüüd saabubki see tõehetk...Kolme päeva pärast astub super Snaiper ÜHE JALAGA HAUDA! Ma ei tea miks see nii biiiig diil on, aga loomulikult see on suur asi. Sünnipäev ei ole argipäev ja sünnipäev Tartus on vapsee one of a kind... Viimati sain olla Tartus paremal juhul 24 tundi ja no shit, et ma ei jaksa enam ära oodata ja ma igatsen ja õõõõõõõ. Siin Tallinnas võtavad Kultuuriteadlased ka šnapsi minu terviseks ööl vastu pühapäeva, kui toimub EHI pidu!
Järgmine kord kirjutan kui olen juba 20!
TAK!

teisipäev

Kaks ja pool päeva on jäänud. 

Ma pean homme ettekannet tegema ja mu plaan on valmistuda selleks hommikul tööl, aga sama hästi võiksin teha seda ka praegu..mida iganes.

Täielik jama oli täna selle Tallinna ilmaga... Sadas sõna otseses mõttes kasse ja koeri. Kõnnid rahulikult oma rada ja siis lendab mingi räige lörtsilatakas näkku, kui palju parem tunne saab ikka olla... Homme võiks veidi parem olla. A noh ei tea midagi. Ei taha kah... 

Tegelikult mul pole lihtsalt uudiseid täna , hah.

mängime mängu?

Ilus päev oli. Magasin poole sajani ja siis läksin loengusse... üli hea loeng oli. Ma valmistusin, et tuleb pikk ja väsitav, aga vahva oli. Mul on väga hea meel kõige pärast. Mingid eriliselt lapsikud ja mängulised tujud on viimasel ajal- noh ilmselt sellest, et varsti ühe jalaga hauas. 

Ma nii ootan juba NV'd, st. mul pole kõrgeid ootusi, aga ma oooooootan lihtsalt inimeste nägemist ja hängimist ja... Veel ma ei saa üldse aru sellest, mis on mul kõik päevad sassis- minu kõhutunne on kindlal arvamusel, et täna on juba kolma- või neljapäev ja see tunne on mul umbes reedest saati, aga on alles esmaspäev, no watafak is diiz.

Igatahes ma põrutan magama, kuna ma munen siin blogis juba ei tea kui kaua... st alustasin kirjutamist ei tea millal, siis 9gag'isin ja nüüd olen tagasi, kui kell on 23.49.

Homme tuleb ärgata väga vara... head ööd:)

every word I say is true

Vaikne hommikupoolik. Kolmas hommikupoolik tööl, aga tänane päev kestab üheksani, siis olen ilmselt nii väss, et tripin koju taksoga, vaatan filmigi kui eriti hästi läheb ja magan homse keskpäevani, aga homme tuleb härra Lotman tagasi ja stand-by peale jäänud ülikoolielu jätkub. Mitte, et Lotman ainuke õppejõud oleks, aga mitmed loengud jäid tema tripi pärast ära ja palju hõredam graafik oli eelmisel nädalal.

Kas ma olen õnnelik?

Hetkel tsipa väsinud, aga see ei sega. 

Ma olen täpselt nädala pärast 20 ja vb on natuke vara veel seda aastat kokku tõmmata, aga kuna aega on ma teekski otsad lahti.

Vaata, kõike oli. Oli rasket õnne ja meeletut kurbust, minu meelest oleks võinud nii mõnigi sündmus sootuks ära jääda, aga kui oli siis oli ja mis ei tapnud- tegi immuunsemaks. Siiski on mul maailma usaldusväärsemad ja armastusväärsemad Sõbrad (Sirkel ja Egert, Liis ja Aap, Kessu ja Kusti, Liisa, Hanna ja kindlasti mingi piirini Hendrik (keda ma sealt teatud piirist alates (halb sõna, aga selleks polegi õiget mõistet olemas) arvustan?!?! küll aga armastan ja hoolin ei rohkem ega vähem kui enne)), kelle olemasolu oli vahepeal meeltesegadusest (laiali olid mõtted ja tunded, laiali oli taevas ja maa) ekslikult kahtluse alla seatud ja see oli minu viga, ilmselt ka ainuke asi , mida ma sel aastal siiralt kahetsen ja mille pärast ennast halvasti tunda võin ja mille pärast ka vabandama pean ja kindlasti teen seda.

Ma jään mäletama ja igatsema Kehrwiederit, nii väga. Jään igatsema katust, Liisi sünnipäeva seal samas katusel, kõiki neid olulisemaid sünnipäevi tegelikult, sest nad kõik olid sarnased ja üle prahi head.

Ma olen jõudnud aastaga leida, kaotada ja taaskord leida tööd, ma olen tutvunud uute inimestega, kellest nii mõnegi näol leidsin sõbra, tegeliku sõbra, kellega nutta ja naerda ja isegi luurele minna. 

Ma õpin suurepärast eriala, mis toidab mind paljuski ära ka emotsionaalselt, rääkimata kõigist uutest teadmistest, mida ma saan ja mis ülikooli puutub, siis ma olen jäägitult armunud oma kursusesse.

Tõsi ma pole teinud kõike õigesti, aga kahetseda pole midagi, tõesti pole. On ainult igatseda ja tänada, aga ka igatsema ei peaks ja tänamisega sõnad feiliksid- ei tänaks ära ja kogu lugu.

Seega veel kord: Kas ma olen õnnelik?

Jah, olen küll. Kahtlemata ja mõtlemata, ma olen õnnelik ja see on üks hea aasta olnud, vaatamata tagasilöökidele, vaatamata kaotusele, vaatamata tagasi.

Ropult vässssss!

Igatahes pikk päev on selja taga. 

Naersime Eglega nädala alguses, et mul ikka veab. palgapäev on  neljapäeval- Maria töötab terve nv niiet raha on vähemalt veel kolmeks päevaks säästetud, aga ei ma suutsin mingi osa täna juba laiaks lüüa. Ma soetasin endale pisikese ''must have anyway'' musta kleidikese, milles ma kavatsen astuda esimest  korda ilmavalgusesse 17. detsembri õhtusöögil. Naiss. Nüüd on süda rahul, aga appi kui väsinud ma olen ja pole ime ka. Lahkusin kodunt 5.20, jõudsin tagasi kell 20... ja öösel magasin ainult 2 tundi. Sweet lord ma olen läbi nagu Läti raha ja isegi Läti rahal on minust kahju, aga produktiivne suutsin olla vaatamata kõigele. 

Hommikul sai Kallega hängitud, mis oli ülimalt meeldiv ja mõtlesin välja, mida ma talle sünnipäevaks kingin ka jeje.

Kaks pikka päeva tööd ja siis vist vaba? Dunno, aga fain, elan üle küll, kus mul ikka pääsukest.

01.12.2011

Nii ongi möödumas mu teine vaba päev. Hea oli laiselda vahelduse mõttes, aga hea on ka tööle tagasi minna. Lappasin täna lehekesi eelmise aasta sünnipäevakingist ja piiludes karpi avastasin, et ongi kõik õige. Alles on üheksa paberit ja üks on mul rahakotis ehk kokku on ikka 10. Hendriku oma on rahakotis ja on see, mille ma sünnipäeval avan, sest esimene mille ma avasin oli ka tema oma, seega nutan ja loen... 

Igatahes tuju on hea ja ma igatsen Kessut , seda enam, et ma üritasin saata talle HIIRETORDI lipiku vastuse, sellele numbrile millelt ta kunagi mind äratada üritas ja mul ei tulnud sellest midagi välja... Damn Y U NO TELL US YOUR NUMBER?

Igatahes homeni vist siis...

KUU

(True.)

Nägin täna jälle seda unenägu ja järjest sisukamaks iga ööga ta muutub. Hommikul olin veits mures, siis said mured leevendatud ja sellegi eest tänud. 

Ühelt poolt on mul hea olla. Tõesti on hea ja rahulik ja kõik on olemas, aga samas on ka veidi kurb, mis ei ole üldse paha-kurb vaid hooajaline nukker-kurb, mis läheb mingil hetkel üle ja siis tuleb tagasi. Täna kindlasti unenäost, sest kui sulle iga öö samat asja sõna otseses mõttes pähe määritakse siis tahad sa seda või mitte, see paneb su lõpuks mõtlema.

Hästi värvilised unenäod on ja täna juhtus see ka , et pildile ilmus Egert, täpselt õigel hetkel ja ta ütles midagi väga õiget, midagi väga temalikult tarka ja mingi ajani ma üritasin isegi meelde tuletada, mida ta ütles, aga ma loobusin.

Kujutage ette ma olen üheteist päeva pärast 20 ja panin täna tähele, et ema rõõmuks kindlasti, pole mul alles ühtegi paari ketse, mitte ühtegiii- küll ma ostan. Ma ei tea, ma olen oma sünnipäevadel tavaliselt mõtlik ja rahulik ja no big deal at all, aga ikkagi aastast aastasse ma ootan sünnipäeva. Ma armastan sünnipäeva ja isegi kui see on kõige hallim päev aastas, ma armastan mõtet sellest. Mõtet sünnipäevast kui lapse elu kõige armastatumast päevast, erilisest päevast. 

Mul on üks soov sellel aastal, tõesti üks ja ma tean, et see ei täitu, aga shit happens. Täna pole see kindlasti kõige tähtsam asi, millele mõtelda.

Täna tuli ema koju ja tundub ikka väga heas tujus olevat ja mul on ka hea meel, et ta tagasi on. Käisin poes- siis tegin pikema jalutuskäigu ja meeletult hea oli. Kodus vaatasin nüüd ühe filmi ära ja tunnen, et ma tahan magada. MOTHER OF GOD, millal kell nii palju edasi liikus???

Igatahes jah, veidi väsinud, aga siiski päris hea päev oli...

I wanted water, but I walk trough the fire

Mul on tunne, et keegi oli tubli jälle...hohoho. Esiteks ma tahaks saata perse oma alateadvuse, mis mulle saadab tõesti häid unenägusid kadunud aegadest, aga WTF unenägusid. Nagu mida kuradit, miks ja ''parim'' on see, et üleeile oli sama unenägu, aga katkes poole peal ära. Eile ma ei maganud ja täna öösel ma nägin üleeilse unenäo täispikka versiooni. Ausalt kena fantaasia tulevikust, mida enam kunagi sellisel kujul olema ei saa , aga WTFWTFWTF- ja sama mõtlesin ma ka taksos hommikul. Hea unenägu oli- mu üks ajupoolkera ütleks, et KORRATA ja teine- see kainem ütleb, et pole vaja, MITTE KUNAGI ENAM!

Nii tubliduse juurde tagasi... Hommikul mängisin Hannale pikapäkka ja seeläbi sai ta õnnelikuks advendikalendri omanikuks. Riputasin salongis laiali igasugused ägedad ehted ja panin laua külge kolm jõulusokki, mille kõrvale hiljem ka nimesildid joonistasin/kirjutasin. Kui sokid said täidetud mässasin veel ringi ja kokkuvõttes olin ma tööl neljani, kuigi tööpäev oli juba pool kaks läbi. 

Gustaviga oli ka naljakas äpardus täna, aga seda on kahjuks suht irreaalne ümberjutustada, samas oli  jällegi asi, mis mitmeks tunniks naeratuse näole tõi.

Igal juhul linnas (nö. teel koju) sain ma veel Liisiga kokku ja läksin temaga Hää Eesti Asja, kus parasjagu olid ümberkorraldused toimumas. Sain ka veits aidata- 2 ühes, sai Liisiga hängida ja vanu aegu meenutada, selleta, et mingid töösidemed enam vabadust piiraksid. See asjade tõstmine ja alkoholi sättimine meenutas üks ühele lennuka poe ülesehitamist ja kahtlemata on too mälestus tähtis, sest see oli shit briks kui hea algus.

Ema täna koju ei saanud veel ja kuigi ta pole korras, ei tundu hetkel põhjust paanikaks olevat... Jah, halb. Jah, see pole veel läbi, aga samas hetkel on ta haiglas, kus on arstid ja VALUVAIGISTID ja paanikakella ma tõesti ei  helista enam/veel. Homme ta tuleb surmkindlalt koju ja siis ma annan oma A-mängu, et kõik hästi oleks.

Homme jääb ka ainuke toimuma pidanud loeng ära ja see tähendab päev möödub filosoofia monster kodutöö ja pikka une seltsis ning tänase õhtu jaoks tähendab see filmiõhtut ja isu korral ka veini.

JEJEJE

rororor

Ma ei lähe magama, ma ei taha magada. Lähen otse tööle kui aeg käes. Vaatasin filmi enne ja maruhea tunne oli, aga kui see lõppes tekkis kerge igatsus. Muidugi ma igatsen, see on vist kõige normaalsem asi ever, mida üks inimene tunda võib, kuigi ma ei pruugi tahta igatseda...aga see möödub. Veidi halb aeg on praegu lihtsalt- tavaliselt sellel ajal tulebki kõik meelde... absoluutselt kõik, aga absoluutselt kõigest saab ka üle, igast jamast ja olukorrast, äkki ka igast igatsusest ja huvitav seos on kohe see, et ma tean inimest, kes arvas, et kõigest ei saa üle, aga tegelikult ei saanud üle vaid endast ja see on suur asi arvestades sellega, et me ise oleme enda suurimad vaenlased ja kogu maailmataju algab enesest ning teiselt poolt väikseim asi selle arvelt, et meid on lihtsalt meeeeeega palju maamunal ja õnneks on loodud lahendajad nimega- Kompromissid... fuck it- magama peab, aga ma ei ärkaks õigel ajal siis..
8:58
Tööl! Täitsa okei on olla ja noh mittemagamisest sai pool tundi tukkumist, mis ajab mõneks ajaks asja nkn ära.
Ootan aega millal oleks mõistlik emale helistada. Ühtpidi ma loodan, et ta saab koju, aga arvestades sellega, et eile oli kõik suht nullpunktis tagasi, ei pruugi ta veel täna kuskile saada ja mul oleks rahulikum ka, kui ta haiglas oleks, sest kodus ei oska ma teda aidata nii nagu tal vaja oleks. Kodus ma ise kardan rohkem, kui välja näidata tohib. Muidugi ma põen kui ta haiglas on ka, aga seal on arstid ja valuvaigistid, mille vastu ta vist immuunseks muutuma hakkab.
Igatahes kui ta täna välja ei saa siis ma pean uurima välja kuidas ühistranspordiga temani jõuda, muidu olen ainult autoga seal käinud ja seda ka ainult ühe korra üldse.Ma mõtlen üldse elu jooksul. Täna võib tulla täitsa väsitav päev, aga kui nii siis nii... probleemi justkui poleks.
Mul on vaja kolme jõulusokki - mulle, Katrinile ja Eglele, et tööl saaksid päkapikud käima hakata!
Kuulame muusikat ja jätkame tööpäevaga!
9:08
Kus hundist juttu.. Ema helistas ise...koju.ei.saa...-.-
19:28
Jeees, see oli mõnusalt väsitav päev, aga ma olen sellega nii rahul... Ema juures käidud, jõulusokid ja advendikalendrid ostetud, fishermanni pastillid taskus no suurepärane... nüüd vedelen voodis.

See pole parim laul ja seda häält ma ilmselt kaua ei kannataks, aga see oli playlistis ja alguses ei kuulanud üldse sõnu ja tegelt neil pole suurt midagi viga, aga kuidagi lambid ikkagi...täna vähemalt... ja mulle meeldis see laul või muusika...viis või midagi oli, mis sobis hästi ringi askeldamisega... Watever shit, mida ma öelda ka ei üritaks - mõte on selles, et see ja  paar teist veel oli hea saade tänasele päevale, kuigi mõnes muus olukorras libistaks ma sellest julmalt üle..

AAAAAEGLANEEEEEEEEEE!

Ma pole oma elus pidanud pikemat koristust kui täna...and still I'm not finished.

Ma olen lihtsalt aaaaaeeeeeglaneeee!

..siis poleks palju ju tahta üht imet

Hästi ähmane päev...Saatsin hommikul ema autole - kuna haiglas oli ema sõbranna tööl, polnud mul mõtet minna. Ühesõnaga saatsin ära, ise läksin magama, sest öösel eriti seda luksust ei olnud. Ärkasin iga natukese aja tagant, et telefoni vaadata ja lõpuks helistaski onu ja seejärel ema. Mõlemad rääkisid sellest, et nüüd ei tule ema kindlasti enne esmaspäeva koju ja noh loomulikult on see halb, aga haiglas on arstid ja see lohutab. 

Pakkisin ema asjad kokku ja mingi kahe ajal tuli onu mulle järgi, käisime koos haiglas ja fuh, ikkagi rõvedalt steriilne koht ja mul on emast niii meeletult kahju, aga ma ei saa mitte halligi teha.

Ma saan nüüd veel paremini aru, miks ma kunagi arstide juures ei käi... okei, käin aga vb korra aastas(kui sedagi) ja seda ka kui juba väga vaja... Hetkel on siis nii nagu on...

Kõik mõtted, mis jäävad väljapoole kodu ja perekonda käivad ikka samu radu... Ei tunne midagi meeleheitlikku , püüangi mitte tunda ega mõtelda absurdsetele asjadele, aga see tulebki kuidagi loomulikult, et midagi ei pea hakkama maha suruma...mõistus on aegajalt kasulik olgugi, et omaette oleks see sama pime  ja kuivemgi veel, kui tunded mõistuseta... Ei...normaalne.. murrame läbi küll

25.11.11

Täna oli vist kolmas või neljas hommik, mil ma ei ärganud mitte ema rõõmuhüüete peale vaid miski on ilmselgelt valesti. Homseks hommikuks kutsusin onu järgi, sest ema peab minema haiglasse. Ta ei taha, aga nüüd sunnin mina, sest tema ei taha vaid hirmust, aga kolm ebainimlikku päeva on seljataga ja maitea mis täna öösel üldse tuleb. Ma olen ise ka väsinud veidi, aga ma absoluutselt ei vingu, unine olen kogu aeg lihtsalt. 

Mul on endal masendavalt abitu tunne, sest kõik mis minu taha kinni jääda võiks ma teen ära, aga muidugi tahaks teha enamat ja paremat, küll ma händlin... Mis ei tapa, see ei tapa, ei tea kas kohe tugevaks ka teeb, aga noh... elame näeme...Ilm võiks ilusam olla, oleks ka tuju parem siis, mitte et mul see üldse halb oleks, aga energia on säästureziimil küll ja päike teeks ainult head.

Tahaks koristada, aga ei jaksa täna vist eriti... Vot nii, täna mul pole midagi lõbusat jagada kahjuks- äkki homme?

After all...

Ma ei taha rääkida päevast, sest see sarnanes olulisel määral eilsega, ainult et teises järjekorras- enne ema, siis töö.

Ma tahaks lihtsalt rääkida. Mitte vajadusest, suurest õnnest või õnnetusest, vaid heast tujust, aga samas piisavalt rahulikust heast tujust. Tahaks rääkida ei millestki- mitte minevikust, millega ma puutun ühel või teisel viisil iga päev põgusalt kokku. Mitte tulevikust millele ma samuti nii mõnigi kord tähelepanu pöörata üritan. Ma ei taha rääkida olevikust, sest see üritab ühe käega lasta lahti minevikust ja teise käega emmata tulevikku ehk sisuliselt  üritab emmata embamatut, mis siis, et iga hetk jagabki oleviku minevikusk ja tulevikusk...

Täna tuli Triin Lennujaama, sest trippis pikaks nv'ks Inglismaale ja kuna tal oli seal aega, kondas ringi kuni me mõlemad ei uskunud oma silmi kui teineteist nägime... Ühesõnaga tunnikese ja natuke peale istus ta minu juures, jõi teed ja rääkis maast ja ilmast. Kuidagi me jõudsime oma jutuga Szigetile, kus nad oma seltskonnaga 2009ndal aastal käisid ja ma vaimusilmas nägin meid ka seal. 

Oma kollase unistusega parkimas x-kohta. Nägin kuidas me möliseme, lihtsalt nokime teineteise kallal ja lõpiks maandume pleekinud murule... Konid ette, viinad kätte ja läki unistama... me blackoutiksime mõneks päevaks ja nende päevade möödudes ärkaks Sirkel kell 4.36 oma telgis (no ikka tuumakaga) , siis Aap... Põõsastest roniks välja Kessu ja ''sositaks'' üle terve telkla, et nägi Egertit kõrval põõsastes. Kusti, Karl ja Liis magaksid Kallu ühe inimese telgis ja ma oleksin selle ees, sest öösel piiludes Sirkli telki näeksin seal kümmet matsi (tegelikult oleks seal olnud ainult Aap ja omanik ise- aga ma näeks ilmselgelt viiekordsel). Ma ei tea, ma arvan, et ma oleksin valinud just Karli telgiesise, sest nad oleksid veel üleval kui ma telklasse jõuaksin ja Karl sööks parasjagu oma võikusid, mida ise üldse ei tahaks, aga tema argument oleks enam ,kui lihtsalt veenev: ''Ma kaotasin sulatatud juustu kaane ära ja ei hakka ju niisama minema viskama, eks''. 

Kuni kõik ärkaksid me istuksime vaikselt ringis, hõõruksime silmi, teeksime suitsu ja oleks kosta vaid üksikuid itsitamisi, kuid kõigil ärganutel oleks üks kindel küsmuste joru, mida nad ei julgeks küsida- Kust pagana kohast ilmus järsku Liisa välja? What kind of cemical magic did she use? Äkki Liisa ongi jumal !!!- mõtleks Aabuke. (...tegelikult oleks ta oma perega samal ajal reisil olnud ja purjuspeaga  oleks Egert seletanud talle kus me oleme).
Pole oluline, mis toimuks edasi, aga peale 36 tunnist puhkust ja taastusmist me istuksime taas autosse ja Eestini välja , vahelduvate mölisemistega, paneksime kokku suurt pilti kogu üritusest...

Huvitav on, et konkreetselt see fantaasia ongi kõigest fantaasia- aga kui hakata mõtlema, siis me oleme selle absoluutselt läbiteinud. See stsenaarium on erinevate koosolemiste käigus näinud oma ilmavalgust küll ja veel ja kas see pole mitte üks kõige ilusamaid asju, mille peale mõelda- seega ma feilisin ''rääkimisega'', sest ma puudutasin ikkagi nii eilset, tänast ja mine tea, äkki ka homset.

fork

Emal on paha, muu mind (vist) ei hirmuta ega mõjutagi enam olulisel viisil.

Enne seda, kui ma koju tagasi jõudsin ja jagasin ära kuidas ema päev läks, oli mul olnud muhe tööpäev.

Eeeh?

Täitsa lõpp, kui väsinud tunne mul on. Õnneks päästavad Pädaste küpsised, mida ma aeg-ajalt kõrvalt poest näppan, aga muidu ei- ma olen solge ja missugune. Enne lollitasin ka, praegu laen oma akusid niisama arvuti taga. Varsti peab võtma kodutöö ka ette. Teine kord kindlasti- kui ikka olla pool ööd üleval siis kohe tööni välja mitte nii, et ''ah magan tunnikese musitseeriva läpaka saatel''.

Hahaha no juuksed ongi päriselt püsti ja igas suunas ja miski ei aita, heast elust vist :D Ootan natuke ja siis joon veel kohvi, elu peab sisse tulema!

Ilmselt raporteerin veel...

Kell 20:01
Vaatasin tööl filmi ja lausel ''I love you, I just don't like you anymore'' jäi süda korraks seisma, sest nii ta ju ongi. Nii ta ju juhtub, et ühtpidi on nagu mingi osa alles ja mida ma lootsin mõne nädala möödudes, aga samas on nii palju asju, mis on meelega tehtud inetuks ja inimlik lõpp on samahästi kui teadlikult tehtud millekski selliseks, mille külge oma käsi enam panna ei julge, sest teises kontekstis oleks teinud see korraliku hävitustöö...
Aga watahell ülihea päev oli ja seda nii tuju kui ka töö mõttes. Kõik oli tasakaalus ja päev on täitnud kõik võimalikud ootused... Supah...
Ei usu, et täna enam siia maandun, aga mine sa tea...

Y U so asshole afterall?

Vaatan oma eelmise postituse algust ja mõtlen sellele, kui haige tropp võib üks olla... Eilne päev ei jõudnud veel õhtulegi minna vist, kui sa oma tegelikku nägu näitasid. Võiks eeldada, et kurb, aga tegelikult paneb ainult pead vangutama ja kulmi kergitama, sest sõnnik millega Lillekest väetati polnud ilmselt kõige parem või on Lilleke juba mõnda aega mädanenud, lihtsalt ma ei näinud seda... Mine ja võta kinni... ainult tema teab seda. Ei, ma pole pettunud ja ma ei taha võtta ühtegi mõeldud ja öeldud mõtet/sõna/lubadust tagasi, sest need püsivad omal kohal, aga aeg paneb nkn paika kõik asjad ja mitte nii suure ringiga tuleb kõik ju tagasi ,tahan ma seda või mitte... lihtsalt siis ma vaatan kõrvalt nutan, aga seisan mingi ajani täiesti eemal.
Ei taha mingist pseudo hoolimisest ka enam teada midagi, sest kõik on öeldud, aga tehtud on ju enam... seega ütled sa seda või mitte... naeruväärne oleks uskuda midagi... kunagi me rääkisime seda naljaga, aga oma peegel... ikka oma peegel on...

Lilleke- backstabimine ei ole lahendus... See on minu jaoks eelkõige näitaja, sest neile, kellest ma hoolin või hoolisin ma ei loobiks nuge selga puhtal kujul sellest, et kunagi olid või on siiani need inimesed mulle olulised...  Tule taevake appi... Millal mehed nii naiselikeks muutusid? Mul tõusevad juuksed peas.. Aga reaalsus on see, et mingil hetkel ei hooli enam teatud olukordadest, sest kõik on nii nagu on ja milleks üldse tekitada asjatut poleemikat. Oma WTF'i pidin ma siiski väljendama...

Eile nägin Piretit lennujaamas, aga kahjuks ei jõudnud ta isegi oma teed lõpuni juua, kui öeldi, et hakkab bording:(

Sellegi poolest oli mul hea tööpäev... täiesti sundimatu ja aeg lendas nii, et vähe pole, aga eks ma olin natuke deleriimius. Peale tööpäeva olin lennujaamas veel natuke aega, sest Eglega oli meeletult tore juttu ajada ja ma ei tea... Ei see eelmise nädala absoluutne nõrkus on möödas ja challenge on nii accepted.

Mis tänasesse puutub siis käisin ülikoolis ja siis otse koju. Homme on see-eest pikk tööpäev ja mulle meeldib mõte tööst sama palju kui ei meeldi see, et väljas vara pimedaks läheb...

Aga ei... normaljok.

Rasmus suurele ringile Gruusiast: ,, No siis ikkagi lähme ja naistega harjub seal pika peale ära. Lõpuks vaatad, et naisel pole vuntse, siis tead, et tegu on normaalse naisega.''

I'm losing your memory ..

..and I would have died
I would have loved you all my life 

Siiski ei tähenda see, et ma ei armasta. Lasengi lahti, sest armastan liiga palju, aga on täpselt nii palju pisaraid ja muretsemisi kui neid on ja igasugune lahtilaskmine on täpselt nii keeruline ja samas lihtne, sest sellest on tehtud minu jaoks paratamatus, aga seda lihtsam või keerulisem ta on, kui palju seda armastust on ja kuna ma olen mõistnud, kes ma olen, mida ma tunda võin ja palju ma tegelikult teha võin - ma olen õnnelik ja tänulik, MEELETULT. Kunagi me veel kohtume, aga sinna on aega. Ole õnnelik lilleke.

---

Kursuse pidu oli Patarei vanglas. Alguses tegime lõket ja jõime võidu veini, siis tegi Rasmus meile korraliku ekskursiooni ja pärast piinakambreid toibusime taas peoruumis.

Meil oli kastide viisi tasuta veine, siidreid, erinevat õlut , kellukesi ja kõike muud, seega vaese tudengi paradiis see siiski oli ja seltskond oli kahtlemata suurepärane. Inimesi on seinast seina, aga mitte kellegi kohta ei ole midagi halba öelda. Kutid on suurepärased ja avatud, sama kehtib tüdrukute kohta- absoluutselt sundimatud ja keegi ei saanud tegelikult aru, kuidas meil selline klapp üldse tekkis kõigil. 

Kõik said rääkida absoluutselt kõigest ja ma usun, et sellised peod ühendavad meid järjest enam. Me ei kohtu ülikoolis kaugeltki iga päev , aga tunne on selline nagu me oleksime kõik lasteaiast saati ninapidi koos olnud.
Iris filmis täna Patareis terve öö oma videot ka, aga ega ma ei julgenud ju segama minna... siis läks loomulikult Rasmus minu nime alt teda tervitama, aga ega mind ei ole vaja kuulata- no sai ju räägitud, et Iris on väsinud... haha, kõige paremas mõttes tropp.

Meeletult hea energia oli õhus, lõpuni välja.

---

Sirkel mul on hea tunne peale eelmist Tartut, aga mul pole sugugi halvem tunne pärast sinu Tallinnat ja mis puutub detsembrisse siis ma püüaks skeemida vabad päevad ikkagi nädal enne sünnipäeva nii, et ma tuleks jälle neljapäeval ja oleks siis laupäeva või pühapäevani- kui sulle selline asi ka sobiks. Kui mingitel põhjustel ei sobi siis mõtleb midagi muud välja, aga ma tahaks kindlasti jätkata traditsiooniga, et kasvõi päevaks, aga keeran teie elu pea peale seal Tartus.

---

Liis ma tahtsin sinu juurest eile õhtul läbi ka käia(nagu ka mainitud kunagi sai), aga ma ärkasin kell 4 ja ma pidin kuueks ennast juba Patarei poole liigutama, seega sorri, aga ma külastan sind kindlasti mõni päev ja noh nkn helistan ette ka. Ma ei unusta sind.

---

Nüüd ma siis haisen tööl- loodetavasti mitte otseses mõttes, aga mul pole üldse paha olla, sest ma olen nii mõnusas rahulik-melanhoolse ja samas õnneliku vahelises meeleolus/tundes. Awesome seis.

Aitäh Sirkel, Liis, aitäh Rasmus, Laura, Marvel ja Elli, aitäh Egert ja Kusti nii toreda üleeilse kõne eest- cheeris big time, aitäh Aap, aitäh Hendrik.

Täna ma mõtlen teile ja minu kummarduse sees on veel üks kummardus, mu südames.

Ma ei tea, mida ma tunnen praegu... midagi? või siiski..? Ma olen.

Ma ei taha tunda, piisab teadmisest...

MOTHER OF GOD!

See on ju selle nv alateadlik plaan... või noh olude sunnil see lihtsalt läheb nii vist.

Magada ma õieti ei saanudki ja hommikul oli ka kogu tähelepanu ema peal... nüüd ootan kõnet siis...

17:25

Mega pask on olla. Mitte halb, vaid kõige robustsemas mõttes pask. Ütleks, et ma olen ülekantud tähenduses kildueks ja otseses mõttes mööda maad laiali ja ei ole kelleltki abi ka paluda ja kas ongi vaja, mis siis, et tundub nagu abi oleks päris kohane. 

See on see pask, kui otsaesisele tekivad kortsud ja nägu kangestub ''mõnusalt'' mõruda ilmega, sest hapuks seda ei nimetaks. 

Hing on nii täis, et rinnus pistab ja ma võin ainult oletada kust see oma alguse saanud on, aga kogu see kamm mis algas tsirka üle kuuaja tagasi on millioneid kordi muundunud ja lisaks kleepusid selle külge hoopis välised faktorid, mis annavad asjale kaalus juurde ja see kaal pole sugugi heas mõttes siin mainitud.

Kusjuures konkreetsed inimesed asjasse ei puutugi, aga üleüldine apaatia on tekkinud umbes 80% inimeste suhtes ja see ei väljendu häirituses vaid ükskõiksuses, mis vaheldub armastusega ja sealt on mõistagi üks samm vihani, mis ka ei püsi üldse kaua jaaaa nii edasi kuni maailma lõpuni ja siis veel kord tagasi.

Ühesõnaga paneks tule endale otsa küll ausalt öeldes, sest ma ei suuda ja vb ei tahagi olla praegu produktiivne teiste inimeste kildude korjamiseks, aga ma pean olema, sest sitt tunne on, kui sinu eest ei seisa mitte keegi.

Ei ole kunagi suurem asi sõber või inimene olnud, aga pole kunagi ka pidanud õigeks tegema kannapöördeid näitamaks kukalt, isegi neile kellest ma ei pruugi üldse lugu pidada. Seega- ah? ah? ootan sõpra ise ka ei tea milleks...
Täna ei jäänud muud üle kui vaadata peeglisse ja öelda ''mine sa ka persse, kui sa nüüd järsku loobuda kavatsed''- mitte, et neid loobumisi viimasel ajal igast august ei näeks ja ei tea kes nendest võtinud on, aga küllap on ka selliseid...

See on ainult tänases kinni. Homseks on midagi muud, aga homme on veel nii kaugel, sest öö on pikk.

 18:19

Aap helistas- made my day...ausalt

nagu linnuke oksal- mittemidagiütlev

...

Homme olen ihuüksi, sest ema läheb operatsioonile ja mis pärast seda tuleb ma ei tea, aga mu unenäod võiksid persse küll minna...

Tühi.

Pea valutab

Pole öelnud, et ma ei saa ilma hakkama. Saan küll, aga ma ei taha. Mitte ei taha hakkama saada vaid olla ilma. Maailmas on vähe seda, milleta ei taha olla, mis tõesti tähendaks rohkem, kui miski keskpärane ja asi pole harjumuses vaid sundimatus põhimõttes, mis on vaatamata oma sundimatusele siiski põhiline mõte- mu olemuse alus.

Mis teha, nii on? Ei jää muud üle kui põrmu peopesal vaagida, aga seda ka ei taha, sest hetkel ei taha midagi, kuid liigne mõtlemine õõnestaks jalgealust. Ma pigem seisan täistallaga maas ja olen selline nagu ma olen hetkel (nime sellele seisundile pole ma endiselt pannud) , kui  hakkan analüüsima ja hiljem avastan ennast mingite hullemate rusede keskel just tänu dialoogidele tema hääle kajaga oma peas.

Füüsilise valuga on nii: kui see muutub liiga tugevaks inimene ei tunne seda enam, sest keha muutub tuimaks kõige vastu, aga see ei tähenda, et valu tol tuimuse hetkel kaoks... Sama kehtib tunnete kohta. Tuleb oodata millal valu tagasi tuleb, sest see tähendaks signaali . Signaali, et alanud on paranemine.

Ei taha olla vääriti mõistetud. Ma söön ja joon, ma suhtlen ja naeran, saan pahaseks ja mõtlen sellele mis parasjagu mõtlemist tahab/vajab. 

Erinevus tavapärasest peitub selles, kui palju mulle tegelikult need naerud ja suhtlemised hetkel üldse korda lähevad ja kas lähevad ja samas ei saa ma öelda, et kõik see mida ma teen praegu, tegin eile ja üleeile, mingit pidi võlts oleks. 

Argipäev pole näitemäng, ainuke mis on teisiti, on see, et ma ei otsi milleski lohutavaid õlekõrsi, mind lihtsalt ei ole praegu kodus enda jaoks. Iseendaga ma kohtun siis, kui tean, et äng võimu ei võta.

Võib tunduda keeruline, võib tegelikult olla ka keeruline, aga kust ma tean, et see päriselt ka nii on, nagu ma seda just kirjeldada üritasin? Üks oletus see kõik. Kõik on üks.

unlike you I am not pretending

Imelik päev. Elu on korras, aga mina ei ole. Jõudsin punkti, kus pole asja ei ajast ega millestki muust. See pole see seisund kui tahaks ainult magada või põgeneda kõikide nende ''tarkade'' eest, kes järsku hakkasid kõiketeadjateks ja ei häbene näidata seda, sest maailm on nende ees laialilaotatud, ainult et endaga nad millegi pärast hakkama ei saa.

Kogu see tihkus mis ümbritseb ja võõrus mida ma tunnen on absurd. Kust ma tean, et ma käisin täna tööl või istun praegu arvuti taga? Kust ma tean, et ma ei ole tegelikult hullusärgis pehmete seinte vahel?

Seda ei saa ju nimetada masenduseks või depressiooniks. Lihtsalt rahutus, milleni mu mõistus ei küündi. See ei ole tüdimus rutiinist, sest rutiini ei ole.

Camuse üks katkend võtab selle seisundi nii ilusti kokku.

"Juhtub, et dekoratsioonid varisevad kokku. Hommikune tõusmine, tramm, neli tundi büroos või vabrikus, eine, tramm, neli tundi tööd, õhtueine, uni- esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja laupäev samas rütmis: tee, mida tavaliselt on kerge käia. Aga ühel päeval kerkib pinnale "milleks?" ja kõik algab nüüd sellest üllatusvarjundiga tülpimusest. Tähtis on see "algab". Tülpimus on masinliku elu tegevusteahela lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele. Ta äratab selle ja ahvatleb edasi. Siis tuleb kas ebateadlik tagasipöördumine vanasse ahelasse või lõplik ärkamine. Ja ärkamise järel tuleb aegamööda ka järedus: enesetapp või taaskohanemine."

Umbes nii mul lähebki, fair enough.

Möödas on kakskümmend seitse päeva ja ma tunnen ennast hoopis 3 aastat vanemana

Nagu tühjaks pressitud sidrun- igas mõttes, kõigis mõtetes, aga ju siis, ju siis...

Homme on uus päev. Kas ta tuleb parem? Ei tea, aga tänane jääb homsest minevikku.

David Hume ja William James panustasid asjadesse, milles ei saa tõsikindel olla nendeks olid usk ja armastus aga ka sõprus. 

Ma panustan ka.

Mis juhtus?

Tegin lahti- panin kinni, tegin lahti- panin kinni, tegin lahti, aga mul pole ju midagi kirjutada- vähemalt tundub, et ei ole.

Ma nägin see-eest juba teist ööd väga ägedaid ja samas imelikke unenägusid. Täpselt sellised unenäod millega ei teki reaalsuse suhtes tülgastust ega nostalgiat, aga millest ärgates on hea tunne ja head katkendlikud mälestused. 

Eilse öö kohutav osa oli järgmine: Arvuti tahtis teha restarti ja ma muudkui tagusin postpone'i, sest rääkisin Kessuga ja tegin filosoofiat ja noh kui Kessu juba magama läks keskendusin ainult filosoofiale, kusjuures küsimustele tuli vastata netis ja seal ei saa asju seivida. Mingil hetkel ma ei pannud tähele, et algas see countdown enne restarti ja magasin kõik maha nii, et kui vastata oli jäänud ainult ühele küsimusele vajus arvuti restartima ennast. No tere tali eksole... Nii ma trükkisingi pärast asju kella viieni ümber. Magasin üheni ja siis trippisin Chaplinit lõpetama kooli. 

Mis puudutab (sitast) lühikest päeva KSG's siis lühike ta oli, küll aga Imbi sünnipäeva tõttu jäi infotund ära ja eriti ma õpetajaid ei näinudki, mis on mõistagi hea.

Saime valmis ja näeb hea välja- vähemalt minu meelest.

Hiljem läksime Liisiga sööma ja tema läks maale, mina lennukasse, sest ma lubasin aidata Randrüütidel teha üllatust nende sugulastele ja selleks üllatuseks oli kinkepakk, enne lennukile minekut. Õnnestus. Check!

Maitea mis nüüd... Kurat võtaks Ott ei võtnud mind ühest ainest maha ja nüüd ei sa ma sellest loobuda enam, aga maitea - sellel aastal ma sellega ei tegele ja vsjo, mul on vaja plaani selles osas, aga muidu on nagu on. Ülikoolis on päris kena ja tööl on mõnus ja ma olen ise ka mõnusalt rahulik, ainult et mõnel päeval võin olla veidi rohkem minevikus, kui kunagi varem, aga seegi möödub.

Täna ma maalisin.

Tõsi. Käisin koolis seina sodimas ja päris jõhker tunne oli. Ebameeldiv tegelikult. Kõik on seal endiselt, samad näod, samad mõtted, samad mured. Kui ma seal juba natukene aega olnud olin tajusin, et ma oleks justkui minevikus tagasi, ainult, et keegi ei näe mind peale väikeste laste. Õpetajad käisid oma teid mööda, silmad maas kinni. Selles mõttes mul isegi vedas, et kellelgi pole asja kellestki ega millestki. Teisest küljest, kas see pole mitte nukker?

Homme on hullem- mul jäi pooleli ja ma peaksin idee poolest peale ülikooli jälle kooli minema, aga homme on see (tahtsin öelda sitane) lühike päev ja õpetajate infotund, ma passingi ju pmtselt esimesel korrusel aula juures, täpselt seal kus ennast tegelikult peita ei saa.

Kes oleks arvanud, et kool mulle nii vastu hakkab? Kes oleks arvanud, et ma ei saa Kultuurinädala õudusest täielikult aru ega üle vb mitte kunagi? Kes oleks...?

Agas mis seal ikka... tean seda, et inimesed (õpetajad) muudkui lahkuvad sealt... kiiresti ja mitmekaupa korraga..

Ehk siis mu päev oli pühendatud KSG'le ja mu õhtu filosoofiale seega nii lihtsalt on...

Topeltelu sel juhul

Mõtlen eilsele meeltesegaduses õhtule ja kuigi ma teadvustan, et suures osas mängis minuga unetus oma kurja nalja , siis see ei ole normaalne ja midagi peab tegema. Tuleb välja tulla sellest pimedast kohast, aga alustuseks peab lihtsalt teadvustama, et kõik pole päris nii nagu peab. 

Halb ja hea on ju nii lahus kui olla saab ja heaga ei kata halba kinni, sest nad ongi mõnes situatsioonis paralleelid, mis iialgi ei lõiku (mõnikord on nad teineteisest tingitud, aga mitte sel korral) ja nendega tulebki tegelada lahus, mitte panna kõik ühte patta ja vaadata kumba rohkem on.

Okei ma tegelikult teadvustan kõike, lihtsalt lükkan asju sahtlisse edasi ja mured ei kuhju, sest neid mida ma ei händli nii nagu tahaks on täpselt 1, aga vastused ei tule ka hapnikust. 

Midagi peab tegema, enne kui ma otsustan jälle ärakeerata ja hirmutada ennastki sellega ära, kuidas ja kelle peale ma enda kummitusi välja elada võin.

Mu pea on selge ja mu keha on peaaegu terve, aga vaim on selles kõiges kannatada saanud.

Ma kuulsin KESSSSSSU häält täna, IT LIIIIIIIIIVES!!!

It's never too late to turn it back around,
yeah I know you can...
Kummitab hommikusest taksos mänginud raadiost, nüüd kuulan seda ja taon rusikaga lauda kujutades ette, et ise laulan hinge välja ja olen lahe, aga tegelikult on nii, et magama ma ei läinudki ja no wonder, et mu katusekene sõidaaaaab. Kena, kena. Kessu tegi tuju heaks. Hanna on tööl ja Arnika on ka teel lennusse, kas pole mitte ilus.
Õhtuks on raudselt sada tuhat kurba mõtet peas. Ma tean küll ennast...
Hommikul (natukene varem) käis üks mees sigareid ostmas ja tükk aega vaatasin, et tuttav nägu - esimene seos oli millegi pärast bussijuhiga, et kuskil bussis ma teda raudselt nägingi, aga lõpuks koitis, see oli Ivari Padar- mystery solved. Check!
Mind ootab veerand kolmest neli tundi semiootikat, pikisilmi ootan, ausalt.
Kuule- õhtuni siis vist või äärmisel juhul homse hommikuni...
19.27
Noh jah nagu arvata oligi...
Panin tähele, et kui ma olen magamata ma jõuan oma mõtetes igale poole sinna, kuhu adekvaatne mina ei jõua ja siis tuleb kogu see tolmukiht õhku laiali ajada.

Why can't you say something now?

 (Kunagi me lähme veel trippima selle kollase transitiga!!!)

Ma arvan, et see on esimene nädalavahetus üle ma ei kujuta ette kui pika aja, mille ma veetsin kodus puhates. On olnud vabu päevi mil ma olen lihtsalt kodus olnud ja on olnud nälavahetusi mil olen puhanud, aga et need kaks asja koos oleksid, et kodus ja puhanud- uuuuf ei mäletagi millal viimati. Siiani olen jõudnud (for some reason) vaadata ära 4 Harry Potterit- arvutis nad mul kõik on, aga vaadata pole tahtnud. Päris normaalne, aga ei jaksa palju vaadata korraga.

Mõlemal päeval, nii eile kui täna magasin päris kaua ja mulle meeldib selline lebo, aga ma ikkagi ootan juba homset tööd ja ülikooli.

Mõtlesin täna, et mul on ikka suurepärane töökoht- muudkui joo kohvi, suitseta, loe ja suhtle inimestega kellest nii mõnigi on juba ammu armsaks saanud.

Ilmselt lähen sel nädalal KSG seinu sodima... ei tea kuidas ma sinna lähen, ei tea kuidas ma seal olen ja kuidas ma sodin Sirklita. See saab ilmselt üks raske päev olema, aga elame näeme.

it's complicated but understand me...

..still healing.

Me käisime Tartus Liisiga ja ma pean tunnistama, et ma olen rahul ja veelgi enam, ma nautisin seda trippi nii väga, et isegi pisikesed kurvastus- või melanhoolia hetked möödusid väga pehmelt ja ülevoolavalt moodustasid osa sellest armsast ja toredast ja nii puhastavast koosolemisest, mis tegelikult ka süstis enam armastust, kui muidu võib süstida igatsus või miski muu.

Olime küll ainult ühe päeva või isegi alla 24 tunni seal, aga sellest piisas, sest see mis oli- oli täiuslik ja ma sain  Tartust nüüd ka enam jõudu ja motivatsiooni olla tegusam. Ma mõistsin osasid asju paremini.

Ma ju ei välista, et vb juba nädala pärast olen ma ei tea kui väsinud, aga selline tripp teeb ikka taaskord puust ja veel punasemaks selle, et just seda laadi ühised elamused on miski, mille juurde peab alati tagasi jõudma, sest see on kodu, mis kasvab muutub ja areneb, aga üdi jääb samaks.

Oma mõttemullikeses olen ma ikkagi väga ja väga tänulik ja hõljuvalt õnnelik, kuigi alles eile Tallinnas ma nii kartsin ja muretsesin selle reisi pärast.

Ma ostsin endale kolmanda helkuri alates septembri algusest, sest kõik lihtsalt kaovad ja ma ostsin helkurkleepsu kollase draakoniga, mis on lihtsalt parim helkur ever.
Haigelt hea ilm on!

Pure pressed

Hästi rahulik päev oli. Nii rahulik ja tasakaalus, et päeva lõpus sa tahad nõjatuda seinale, lasta õlad lõdvaks, suruda pea kõvasti vastu seina ja pigistada silmad kinni, et teha nad jälle lahti ja lasta natukene rohkem lahti kui ühe päeva, sest selles päevas oli nostalgiat. Kuni on tegemata viimased liigutused ei jaotu miski veel enne'ks ja pärast'iks vaid kõik on ühes paadis, ainult et erinevates otstes. 

Kirjutasin täna viimased sõnad ja panin viimased punktid paberile ja kui päev on juba looja jõudnud ja nii mõndagi vahepeal juurde tulnud ma tean öelda, et ma ei valetanud ühtegi sõna.

Pilvine päev oli.

Kõndisin ülikoolist raamatukogu poole ja nägin Gustavit ja noh mis seal ikka- tõsine lehvitus ja tegelikult ma rääkisin telefoniga samal ajal ja ei kontrollinud niivõrd oma miimikat või kehakeelt , kuivõrd keskendusin jutule, aga tegelikus on see, et teda on siiski hea näha. Ma ei tea mis loll teema sellega on, aga tõsise näo taha jäi tegelikult siiras rõõm. Vot nii mõnus see oligi. 

Raamatukogust sain 2 raamatut neljast, mida tahtsin ja noh lõpuks loen läbi Murakami ''Norra metsa'' eesti keeles. Kaua ma seda juba teha olen tahtnud?

Aaaa lähen veel korra sinna mil ülikoolini oli veel aega ja mul lõppes tööpäev...Haha ootasin bussi lennuka ees - täna hommikul- ja bussis oli Aaps! Parim oli see, et me läksime samasse kohta, meil kestsid  loengud sama kaua, mis siis, et ma lasin poole pealt jalga ja meil oli mõlemal plaan maanduda Liisi tööle. Aabu selline kohtamine oli kindlasti üks päeva parimaid hetki...

Aha jah.. raamatukogu- sealt edasi jalutasin linna ja jõudsingi Liisi töö juurde kus ma olin üks paar tundi ja Aabu nägemise kõrvalt oli see teine väga hea asi päeva juures, sest kauplus oli enamuse ajast tühi ja kuigi kohvikut üleval enam ei ole ja me igatsesime seda Aabuga täna ja Kessut igatsesime veel eriti , saime me siiski poes normaalselt chillitud ja grillitud ja tõmmeldud ja vanadel KW välikohviku toolidel suitsetatud.

Veits peale viite ma trippisingi koju ja nüüd ma istun voodiserval ja kui ei trüki vaatan ühte punkti ja tegelikult mõistan, et ma ei mõtle midagi, ma lihtsalt tunnen- tunnen seda inimeste nägemisrõõmu, tunnen igatsust, tunnen et nii palju eest on tänada nii tänast kui igat möödunut head ja halba päeva- õilis tunne on. Voh. Hetkel on nii ja kuna tunded on ülekaalus, siis mõtlemiseks pole ruumi- sellest ka minu kandilised laused(lisaks olen ma viiest üleval ka;) need a ceredit).

(No selle hea kõrvalt ma tunnen ka miskit, mida ma ei oska välja saada , sest ma ei tea mis see on... DOU)

4 tundi semiootikat made my day. Üldse oli kuidagi muhe päev täiesti haigete kokkusatumustega ja maailma mõnusamate juttude ja naljadega, sest Maria, Liisa ja Maria-Liisa juhtusid kokku sattuma. 

Homme pean raudpolt raamatukokku jõudma, muidu ei saa elada!(Hea sujuv teemavahetus eks)

Aga mulle tulid täna ikka mõnusad mõtted ja tunded meelde, väga ja väga kaugest minevikust ja mul on hea olla. Tõsiselt hea ja muretu. Kohe on tunda, et uus nädal on alanud ja seda täiesti puhtalt lehelt. Pea valutab, millegi muu üle mu nuriseda pole...

Hommikul tööle ja siis neli tundi eetikat ja siis neljaks ilmselt LIISI töö juurde (et sa Liis oskad mind oodata, aga ma helistan või kirjutan nkn).

Kui koju sõitsin oli must million mõtteid ja nüüd nagu eriti polegi midagi...

(Kas see pole mitte võrratu kiri...?)

 

Ei uskunud, et ma kasvõi mingiks ajaks sinna jõuan, aga...

MUL ON SÜGAVALT JA SÜDAMEST POH*UI

*****says:                                                                       
 elu on palju ilusam kui kõigest pohhui on

Why Can't we speak another language one we all agree on

Neljapäeval läksin tööle, sest ei jaksanud endale tegevusi tekitada, aga puhata ka ei tahtnud enam ja noh viga see oli, sest hüppasin jälle lampi püsti nii, et ma pidin pikali kukkuma ja ära surema ja noh neid äkkvalusid on ikka ja kõike annab siiski üle ka elada. Nüüd on ainuke ajama selles, et aeg-ajalt läheb käsi krampi- harva aga ootamatult või siis kukub külg otsast ära. Käisin arsti juures ka eile- võeti need üksikud õnnetud niidid välja ja tundub, et kõik peaks korda saama.

Ükski viimase aja jama ei mõju laastavalt, seega väljapoole pole mul justkui midagi elada ja tujud on ka päris normaalsed, kui just mitte head. Olen veidi hajevil küll, aga omadega siiski korralikul laadil. Samas mul on tunne, et kõik need asjad, mida ma välja ei ela tiksuvad mul kuskil sees ja nii sügaval, et ma ei kujuta ette mida teha ja kuidas nad sealt kätte saada. Miks ma seda üldse oletan on mega halb uni juba mitmendat nädalat - kas ma ei jää magama, kuigi mul justkui poleks midagi muud teha või mul ongi uni ja unenäod nii halvad, et ma ei saa magades kätte seda mida peaksin saama... Ärkan sellise tundega nagu poleks vahepeal üldse puhanud, kuigi energiavarud said täiendatud. Igatahes probleemidele ma üldjuhul ei ole keskendunud, aga pole ka põgenenud nende eest. Lihtsalt tõesti ei tunne, et peaks pingsalt mõtlema asjadele, mis ajurünnaku ajal taanduksid pigem oletusteks.

Selle kõige ülalmainitu pärast pole tahtnud ka kellegagi suhelda. Mitte, et mind teised ei huvitaks, aga ma ei ole lihtsalt tahtnud ise midagi rääkida, seda kuidas mul läheb või ei lähe, sest ma ei tea seda, ma ei ole mina ise- tundub et läheb hästi, aga mis kõik selle hea taga on, seda ma tõesti ei tea ja sellel ON omad tagamaad.

Eks mul on omad prussakad peas, aga needki ei varjuta mu argipäeva rõõmusid- lihtsalt on nagu on ja ma tean miks ja ma tean, et läheb üle. Hetkel ma ei näe inimesi enam selgelt. Ei näe, mida saan mina neile anda ja ei näe, kes nad mulle on. Tajun, aga ei näe. 

Siiksi mingil perverssel viisil ma naudin igat hetke, sest vaatamata muljele ,mis must praegu jääda võib on palju asju kenasti õnnestunud ja need ilusad hetked , mis on siin ja nii käega katsutavad, on tõepoolest paljus väga kaunid, aga nad on sootuks teisest rubriigist kui on mu püsimeeleolud ja mõjutavad mu tundeid pigem ajutiselt jättes häid mälestusi lühikestest ajavahemikest. Ilusad ilmad on olnud ja palju tagamõtteta nalja, nalja mille üle ma naerda ei saa , sest sellistest naerukrampidest, mis sealt tulla võiks jääksin ma oma küljest ilma. So little by little päästab just olevik selle, mis minevikus paari hoobiga kokku varises.

Vabandust Sirkel ja Liis, et ma ise endast märku andnud pole, aga praegu see jutt ka pigem teile suunatud, sest kõik on  natuke hetkedes kinni. Mingi hetk ma ei jaksa rääkida ja järgmine hetk pole teid, aga see ei tähenda, et ma teid ei mäletaks.. iga päev mäletan vähemalt tuhat korda..

0

Noh, tuleb välja, et inimene ikkagi kõneleb südamest mööda ja päris vabalt ja kui see inimene pärast peeglisse vaadates midagi ei tunne ka veel, siis on ta väga ja väga osav. Ainult, et mütsi tema ees mina maha ei võtaks, sest kui ta on piisavalt julm, et enda südamele vastu hakata, mida kõike ta siis teiste omadega teha võib ja see kuidagi ei ole hea tunnus, see lihtsalt ei ole õige.

Täna on nii pilvine, et oleks võinud päeva maha magada, aga töö, töö ja ega sellel ole ka mitte midagi viga... Ütle mulle parem, mida järgmise töövaba nädalaga peale hakkan?

0.50
Midagi on vist halvasti, sest mul on paha olla... mitte ülekantud tähenduses. Järsku hakkas kõik valutama.
Ei saa magama ka minna nii, kui mul on selline tunne nagu keegi oleks kõik ribid sisse löönud ja ora südamest läbi suskanud. Vapseeee, äkki on kohvist?
Mulle öeldi täna nii mitu tähendusrikast ilusat asja tööl (mitte mingi purjus klient, vaid tuttav siiski), et mingist kellast on mul tuju veel eriti hea . Õigel ajal öeldud pisikesed asjad saavad automaatselt suurteks.
Järgmisel nädalal algab selline püha nagu Diwali, mis on Indias üks tähtsamaid pühasid, aga sellest ma kirjutan kolmapäeval pärast seda, kui olen saatnud ülemusele kirja tuhande vabandusega, et ma peole ei jõudnud... Sellel päeval lihtsalt peab andestama...

VI

Kuuma dušši alt läksin otse voodisse ja ma tundsin kuidas iga punkt mu kehal valutas nagu ma oleks terve päev matkanud ja pärast seda veel tööle läinud. Magasin nagu laip ja hommikul ei saanud üldse aru , mis äratuskellad, mis töö, misasja? Unesegased mõtted olid ka nii lollid tagantjärgi mõeldes. Aga eih. Ma olen väsinud ja mul silmad otseselt kinni ei vaju, aga ega ma powernapiga ei piirduks küll, kui mul kuskil siin voodi oleks. Tänane päev ei tule nii hea nagu eilne, aga vähemalt saab homme enne tööd kauem magada ja ma ilmselt magangi nüüd ennast välja pärast tänast tööpäeva (selles lauses on olemas kõik- eile, täna ja homme-  peaasi, et see viimane olemas on, aga normaalne). Loodetavasti ei tule täna ei kurbi ega kurjasid mõtteid ja blogisse ma vist niipea tagasi ei tule, kui just tõesti üle mõistuse hull kass kriipima ei hakka- tänasest päevast räägin muidu. Ma lihtsalt tunnen veniva päeva hõngu õhus...

V

Ma pole rääkinud sellest, aga mul on aastaid juba see tunne, et kui arstid opereerisid mu pimesoolt nad jätsid mingid näpitsad või asjad sisse või äkki kukkus proua Majassil (jeps ma mäletan ta nime) nt kõrvarõngas sisse. Midagi seal igatahes on ja mul on vahepeal tunne, et ma hakkan vanaks jääma.  Erinevalt eilses hommikust täna ma pole paistes, aga ka erinevalt üleeilsest õhtust eile ma ei veinitanud. Alkohoolikuks on vara hakata ja pole põhjust. Täna on mul punased, aga suured silmad, mul on isekaeitea kust kohast keset varahommikut tekkinud lauluhääl ja haige energia, kuigi ma magasin ainult ühe tunni ja ma ei taha teada kui persses ma päeva lõpuks olen. Minu käsutuses on liitrite viisi kohvi - seega plaan on nutta aga juua, siis väriseda nutta ja juua edasi.

Tean, et täna läheb Moonika lendama, aga ei tea, millal, sest damn ei tea kuhu, aga ootma ma jään. Õhtul saan haiseda jälle Gertuga ja kuulata jutte sellest, mis suunas muutub mu maailmapilt kui ma oma neljakümnendatesse jõuan. Tädi teab, mida tädi räägib... Jajaaa.

Niiiiiiiii, ma kirjutan õhtul siis päevast- õhtul, st siis kui ma olen väsinud ja mulle tundub, et hommikusest heast tujust pole essugi alles... Senini kena elu teile, mo rahvas!

 7:47

Mõni aeg tagasi läks siit ära Moonika ja mulle jäi muude kripelduste kõrvalt ka soe kripeldus ja igatsus sellest, millele ma kooli ajal liiga hilja tähelepanu pöörasin. Hea oli rääkida temaga. Rääkis ikka palkadest veits ja sellest, et ilmselt paneb varsti ameti maha, sest 5 aastat oli piisav aeg ja ühtlasi ka ilus arv, et lõpetada õpetajatööd. Poole sõnaga mainis, et vb polegi palju jäänud seda aega, et teda Külaks kutsuda ja kindlasti palus tervitada kõiki. Seega tervitused Monzalt. Ilmselt näete teda NUIal ja ...ja nii ongi.
Parim oli see, et ma tööl rahaga eriti vigu ei tee, aga just Mooniksa mehele pidin, kümne euriga külma tegema ja see oli päris piinlik, kui ta seda mainis... a no midagi pole teha, ma läksin lihtsalt närvi, kui nad ootamatult sisse sadasid.

10:04

Appi, mis kass mulle nüüd peale tuli, räige kassssssss. Mõtlesin, et ennem kirjutan siia, kui teen midagi mõtlematut. Jama lugu, kui peab ise ennast keti otsa panema... tõsiselt sick ja jama. Narr, nii narr olukord, aga kui poeetiliselt kõlavad järgmised read -
''Et süda südamesse leiaks teed
ka tuulte halvaendelisel lohal,
seks tuleb võita tormitsevad veed
ja käia kas või kuristike kohal.''
Jep, käia kuristike kohal- kas ma olen tsirkuses watafaaaak, wataverybiiiigfaaaak?

14:06

Fantasiline päev on siiani olnud. See on nii hea, et ma liigitaks selle suurepärasust müstika valdkonna alla. Ma nägin kõik oma lemmikinimesed keda vähegi Lennujaama seinte vahel näha saab v.a. loomulikult Kalle, Arnika (muuseas temaga rääkisin telefoni teel ja see muutis mu elu) ja Hanna, aga noh esimene ei satugi siia enam kuigi tihti ja ega pole lugu midagi. Mul on olnud meeletult hea tööpäev siiani. Nii hea, et põsed õhetavad juba teist tundi järjest ja ma ei saa aru ka millest- peaks pea jäämasinasse toppima vist.
Jaa peab tunnisatama, et kass läks ära ja vahepeal ta tuli tagasi, aga ma olen täna veel võimeline võrdlema  seda tunnet näiteks suitsetajaköhaga pärast räiget õhtut ja moraal on selles, et naudingute eest tuleb maksta.
VETSSSSUUUUUU!!!

16:52

Nüüd on käes see hetk, mil ma reaalselt tunnen, et mulle ei piisa öösel ühest unetunnist. Hetk, mil ma nutan , aga joon kohvi ja varsti hakkan nutma kohvi. Hommik tundub kauge, nii kauge, et see ei mahu tänasesse päeva ja täna ma tean, et öösel ma ei pea mõtlemise pärast muretsema vaid ma jään magama niipea kui pea patja puudutab. Ma saan magada, et ärgata taas kell 5 ja punuda tööle, sest siin on hea. Palju parem kui iseendaga ühes toas istumine. Siin on lambikad inimesed, keda ma näen esimest ja viimast korda ja nii mõndagi nägu ma jään mõneks ajaks ikka mäletama- nende inimestega saab nalja visata, sest nendel on head tujud- enamus neist läheb ju koju ja mina olen heas tujus, sest ma olen segikamminud siin vahelduva eduga ja nii me satumegi samale lainele.
Ja kujutad sa ette, kui hea on tunda ühel hetkel, et aeg on paras suitsule minemiseks ja siis ma lähen sinna tühja suitsuruumi ja istun nii, et ma näen poolt lennuvälja. Veel ei ole piisavalt pime, aga kui aeg käes põlevad igalpool tulukesed ja ainuke, mida sa üldse kuuled on metall-lindude mootorite undamine. Kas see pole siis lennujaama võlu. Omamoodi haiglane koht on see lennujaam...Sulle peab siin meeldima, sest muud pole antud.
Täna on kuidagi õige päev... I'll be back, I think.

22:23

Kodus! Mul oli tunne, et koju ma täna ei jõua ja mind leitakse kuskilt metsast ja keegi ei saa kunagi teada, mis tegelikult juhtus. Ma ei tee nalja. Mingid kahtlased tüübid olid kogu kodutee ajal sabas ja ma olin valmis  juba brixe shittima  ja helistama kõigile, aga millegi pärast oli peas ainult kaks inimest kellele helistada üks on see, kes mulle ze cat'i terve päev kallale ässitab ja mis ta ikka teha saaks, kui kõne katkestada ja teine on ema, aga kommooon ma ei hakka ju teda asjatult hirmutama... Minul ikka juhtub neid parakaid küll. Pole esimene ega viimane kord, aga midagi nendes tüüpides oli meeletult kahtlast. Meeletult.
Tööpäeva lõpus saatsin ülemusele kirja ''I TOLD YOU SO! '', aga veidi ilusama sõnastusega ja ma loodan, et ta oskab ainult muiata selle peale, sest tegelikult ma saatsin selle ainult suurest rõõmust... St. tal oli vähe usku sellesse, et päev võib hästi minna, sest tegu on ikkagi reedega (nii ta ütles) ja tegelikult ma ei tea, mida see tähendama pidi, sest kõige sitemad on laupäevad ja muud päevad on kõik random bingo shit.
Näää watahell, täna oli üks hell of a day ja nagu Gertu ütles oma ''Saad vanemaks siis mõistad''- sessiooni ajal ''Elus peab ikka särtsu ka olema''- ja kogu see jutt oli üldse nii random ja tegelikult täiesti lambiste inimeste ümber , ainult et Hanna-Ganna tegi õnnestunut tünga meile ja siis hakkas keset nö. sessiooni sellist pornot tulema, et ma pidin naeru kätte suruma ja üldse ma tunnen, et hoopis minu jutt siin on ebaloogiline ja seda olukorda pole mõtet lahti seletada, aga still - mis päev see oli selline? Räige virrvarr ja lisaks sellele veel loomaaed hingel- mingid kasslased... Ei, Maaša, sina lähed magama!

IV

Veel adud võõri värsket tuult,

päev tundub tujutu ja vidus,

ei sula sõna jäiselt suult, 

ei seo meid see, mis varem sidus.

Mis olnud, seda imeväel

või ilukõnega ei kaota-

me mõistame, miks kergel käel

nüüd oma sõprust sa ei jaota.

Veel südames liig värske arm,

sundüksindusest pöördud ellu-

hing kivistunult külm ja karm,

mis soojast sõnastki ei hellu.

Ja ehkki eilse hõlma jäid

kõik valed, solvangud ja valud,

veel lukus südamega käid

ja sissepidi kõike talud.

Kuid ega kergem pole neil,

kes sama teed ei käinud läbi-

moraalselt kõigi südameil

on ajajärgu rusuv häbi.

Võib lõppeks kanda mungarüüd,

võib paljut mitte andeks anda,

kas aga olnu pärast süüd

meil kõigil võrdselt tuleb kanda?

ELLUPÖÖRDUJALE
R.Parve

Täna tööl, homme - ülehomme terved päevad, pühapäeval- kuni jaksan ühe sõnaga. Arnika saab kõigest aru, mida ma räägin ja see on nii rahustav, aga tema läheb nüüd Tartusse ja enne järgmist reedet ma teda enam ei näe. Muidu läheb nagu ikka ja öö ei ole sugugi sõber. Eilset veinitamist meenutas veel hommikune paistes nägu, aga see, et ma eile veini kallel üldse läksin tuli alles kahe paiku päeval meelde. 

Lennujaam on suht tühi ja kõlaritest terve päev tulnud sama muusika on juba pähe kulunud. 

Ma olen ülimalt rahul, et mulle tööl käia meeldib, mida ma muidu praegu teeks,. Ei tea.

Kukkusin kaks korda toolilt täna ja just siis kui ülemus helistas - pidin seletama, et I fell down, but I'm still alive ja ma ei tea, kas see viimane pidi talle hea uudis olema või ei...praktikas ma kulgen ajas, aga teoorias ma seisan ikka täpselt ühe koha peal vist ja õpin vaikselt eksamiteks.