Pole nüüdseks vast million aastat kirjutanud, sest, pole viitsinud, pole tahtnud, pole lihtsalt pidanud seda kuidagi õigeks ja aega on ka täpselt nii palju olnud. Samas seda aega on vajaduse korral leidunud ja seda saab alati tekitada. Kui mitte paugupealt siis vähemalt ettearvestatult.

Ma igatsen sind LIIIS UUSKÜLA, seega kui sul on aega siis palun helista ja ma usun et me lepime midagi kokku, sest ma tean, et sinu elu ei seisa paigal ja minulgi oleks nii mõndagi rääkida, nii head kui tõsist. Sul oli küll pukus, aga sellel ajal ei ole ma tahtnud sind tülitada.

Ma ei taha siia kirjutada, sest ma tahan rääkida. Inimestega. Pidada dialoogi. Näha.

Nii palju siiski, et nüüd tegutsen kahel rindel. Kodus-kodus ja kodus- Sandriga, mida me edukalt sel nädalal sisustasime. Nüüd on siis süsteem selline, et ta ei adu absoluutselt köögis kus miski asub ja isegi kui tuulab kõik sahtlid läbi, tal pole halli aimugi millestki ja ta peab helistama ja küsima, kus sahtlis asub üks või teine asi, või ''Kuule ma ostsin meile midaiganestakaeiostnud. Kuhu ma selle panna võin.'' Eiei, köögis pole segadust, et sealt asju ei leia vaid sahtleid on nii palju ja mehe suureks kahjuks ei käi taldrikud,lusikad,kahvlid,noad,rätikud, potid, pannid ja prügikotid samas sahtlis. Oh the pain he feels- every single day.

Sellel nädalal küpsetasin ma oma elu esimese koogi... see oli väga šokolaadine... Ma olen nii uhke nüüd enda üle.

Tartukad, hope to see U soon too:)

Oh aegu... väljaspool minu reaalsust

Ma arvan, et eile ma kogesin ühe kõige ilusamaid tundeid väljaspool armastust ja vabadust, kuid nende mõlema segunemisel, kuigi fuck knows, mis on tegelikult armastus ja mis on vabadus, kas nad üldse olemaski on ja kas nad üldse käsikäes käia võivad või on see illusioon. 

Tegelikult käisin eile Gustavi ja Siretiga Riias ja ma ei kulgenud seal mitte omas tempos, vaid nende tempos, mis oli minu jaoks harukordne vaheldus ja mõjus nii vabastavalt, kuid samas kõik see, mis mul oli eile õhtul/öösel koju jõudes mõtetes ja tunnetes oli, oli just nimelt sama, mida ma teadsin et järgmisel hommikul ma mäletan nagu head unenägu. Selles seisundis ei saa kulgeda päevi või nädalaid... vaid tunde, kui sedagi, ja paratamatult lahutab sellest seisundist uni. Niisama kindlalt lahutab nagu lahtuab ärkamine mingisugusest väga heast unenäost reaalsust ja unist fantaasiatulva, kuhu tahaks minna tagasi ja mida kogetakse siiski harva.

Veidi enne Eesti piiri on rannaäär, kus me tegime õhtul, nii poole 10 ajal, peatuse ja kujuta ette haudvaikust (sest maanteel oli ka valitsevaks pigem rahu) ja selle vaikuse summutab kohisev meri. Mitte just kõige rahulikum, aga mitte ka tormine. Jeerum, kui hea see oli. Üks nendest hetkedest kuhu oleks tahtnud jääda ja eks ma jäin ka sellesse mingil viisil.

Ilmaga oli vedanud, seltskonnaga oli vedanud, tujuga oli vedanud ja see oli üks neid päevi, mida ma hakkan igatsema nii nagu ma igatsen minu esimese aasta Lelle esimest ööd, kui me istusime telgi ees, sõime kirsse, mis lõpetasid oma kirsideks olemise järgmisel hommikul minu jalgades (telgis), ja vaatasime tähti. Nii nagu ma hakkan igatsema mingeid katkendeid elust inimestega, keda ma olen igatsenud, armastanud ja hoidnud, nii hästi või halvasti kui olen ealeski suutnud.

Iga hetk eilsest on see kripeldav minevikuhetk, mida ma ei tooks mingi hinna eest tagasi, sest see on kõige ilusam, valusam ja väärtuslikum just seal, kus ta parasjagu on ja siiski nii igatsemistväärt.

Hea on tulla selliselt tripilt tagasi koju, tagasi Sandri juurde, tagasi argipäeva, aga natuke teistsugusena. Veidi ukse vahele jäänud sõrmedega ja nii unistavana. Tagasi sinna kus pole olnud juba tükk aega sellisena nagu ma tahan olla, isegi kui see seisund pole kauaks. Vaatamata sellele, et 'eile' kestis vaid 24 tundi, oli see nagu terve elu paradiisis.

Oo, bonjourno Blogi!

Jalad on valusad unetuse külmast. Süda puperdab kahest kohvist ja üldse ma ei tea, kuidas ma selle päeva üle kavatsen elada, sest ma magasin ainult 30 min, aga mu sotsiaalne elu tõusis viimase kolme ööpäevaga normaalsemale tasemele.
Pidin minema enda meelest Greenfestile neljapäeval ''I blame Coco''-t kuulama, aga see plaan digimuutus viimase kinoseansi külastuseks. Käisime Sandriga ''Ted''-i vaatamas. Alguses oli Sander ilmselgelt wtfkis, et mis lastefilmi me vaatama läksime, aga kui naljad tulid oli selge, et ega ma asjata seda näha ei tahtnud ja me mõlemad naersime nii, et trampisime jalgadega maad ja olime muidu kõveras.
Järgmisel õhtul pidin minema Liisa ja Anna-Maria soolakale aka Liisa sünnipäevale, aga ei jaksanud ja eile oli Kadri ärasaatmispidu (Kadri on minu kurdaõde, kes läheb pooleks aastaks Erasmusega Hollandisse, so sad ja samas so cool.).
Eile siis ...
Niipea kui pingelise tööpäevaga kell kuus või seitse õhtul ühele poole sain, läksime Gertu, ta lapse ja Hannaga pitsat sööma. NOMNOM, pärast seda otse koju-pessu ja üheksaks olin linnas, kus sain kokku Randrüüdiga. Natuke saime olla omaette ja siis liitusime pisikese minu kursuse osaga. nagu kord ja kohus käisime poes- minu ja Randrüüdi sisseostud piirdusid ühe siidriga ning seejärel maandusime endisesse sünagoogi ehk praegusesse Jaan Tõnissoni isntituudi ruumidesse.
23.15 vm helistas Sander, olime parasjagu suitsul Kristiinaga, ja kui ta ütles et näeb mind. Jooksin korra sisse, võtsin oma koti ja lahkusin seltskonnast. See oli täitsa planeeritud liigutus, küsimus oli ainult selles, millal ma selle liigutuse teen. Ühesõnaga me askeldasime Sandriga vanalinnas, kuni maandusime 'Põrgu' baari. Võtsime sealt mingid x-õlled Sandri valikul, sest tema juba teadis, mida ta tahtis ja mina läksin tuimalt kaasa, aga see kaasaminemine lõppes sellega, et mees pidi mind joomisega aitama ja ma ei usu, et see talle suureks koormaks oli. Trippisime ikka ringi, põikasime sinna ja tänna, istusime reakojas - kuigi kõigile, kes helistasid ma ütlesin automaatselt, et oleme vabakal, kuni Sander juhtis mu tähelepanu, sellele mida ma räägin. Lol, tegelt polnud ju purjus ega midagi, lihtsalt blond ja kuskil pilvedes.
Tegime, mis me tegime ja käisime, kus käisime, nägin isegi Kätlinit korraks, aga enne seda kui kultuurnikud laiali jooksid jõudsime ka nendeni kell 2. Saatsime Kadri taksole ja ise jäime müttama, kuni kell sai 4 ja kuna minu tööpäev algab 5:15 ja sandri oma 8 siis pidi nagu koju ka jõudma... Nüüd ma siis istun lennujaamas, kulm kortsus suus kriipsus ja üritan saada sooja jäämasinast. Nagu for real. Jäämasin on ainuke meil siin mis töötades annab sooja... Toodab jääd ka loomulikult.
Nüüd te saite igava kirjelduse asjadest mida ma tegin , rohkete nimedega, kellest te pole kunagi kuulnud, aga ma pidin andma mini ülevaate sellest, mida ma olen teinud väljaspool tööaega ja seda aega pole olnud sugugi palju, sest viimasel ajal on ka väljaspool tööd -töö ja see on olnud lõbus, oi kui lõbus, aga sellest vb kunagi hiljem- teises elus või siis kui näeme , kuigi siis ma usun, et on teised jutud, sest ega ma ju ei saa kirjutada laksust siia kõik ära ja pealegi ma isegi eelistaks kuulajarolli rohkem.
Kuni juuksed kuivasid eile jalutasin mööda korterit ja rääkisin mõtteliselt Sirkliga, rääkisin sellest, mis kõik muutub iga päevaga, sellest millest ma aru ei saa, aga ka see pole sugugi halb vaid lausa naljakas. Kõik muutub. Ühel hetkel sa tead kõike ja järgmisel mitte midagi ja ma ei teagi kumb nendest on ägedam, aga igav pole ei ühe ega teise puhul.
Väss olen ja vigu ma ei paranda, täna loeb ainult mõte ja sellest piisab.

Kõik teed viivad...

Maraton on kestnud juba 5 päeva, täna kuues ja kokku tuleb 16. Avastasin, et on võimalik ka 17. päev. Iga hommik on eelmisest raskem ja silmad on järjest punasemad. Keskpäevani on kass peal, aga sealt edasi saab kõik jälle korda. Vähemalt siiani on selline süsteem töötanud. Ei tea, vb ühel päeval ei saa enam miski korda, aga mis tuleb see tuleb nkn.

Huvitav on olnud!

16päeva x 16 tundi

Täna lõppes alles kolmas. Appi kui väsinud ma olen. Ma arvan et homme on see kõige hullem, millest edasi ei lähe vb kergemaks, aga halvemaks ka ilmselt mitte... 

Täiesti läbi, samas ikka tõsise õnnega koos... Sellegi poolest, one day at the time...

Up, up, up..

Aeg on blogi pealt tolmu pühkida jälle. Paar päeva olen mõelnud juba kirjutamisest, aga kui päris aus olla siis mõtteid ja tundeid on nii palju, et ei oska ju midagi kirjutada. 

Tööd on palju olnud ja mitte ainult tööl-tööl vaid muude lahtiste otste kokkutõmbamine kohustuslikus korras on teinud elu kohati tihedamaks, kui semestri lõpetamise ajal. 

Vahepeal on jälle see jama, et kuigi peaks istuma arvuti taga ja tegema asju oli palju parem lükata kõik eemale ja minna hoopis jalutama ja lugema, mis iseenesest polnud halb, aga väga ebapraktiline aja suhtes.

Jaanipäev oli meil taaskord suurepärane. Mingi kergendus tuli sellega kaasa ja hommik oli vahva- pannkoogid, suitsetamine terassil ja Mati liputamine, mis oleks veel parem olnud, eks ole ju.

Saime lõpuks Kristiinaga täna kokku ja rääkisin talle ära kõik mis mul rääkida oli ja tema rääkis oma jutte. Me lihtsalt istusime parkla äärekivil, rääkisime, sõime jäätist ja suitsetasime. rääkisime asjadest, mis olid hetkel olulised mõlemale ja ma küsisin nõu. Nagu vanadel aegadel. Ma palusin nõu nii nagu ma tegin seda siis- neli või viis aastat tagasi. Olgugi, et ma ei saanud otseselt vastuseid, sest vastuseid ei tea keegi, aga ma sain mingi osa rahust. Mitte, et ma oleks ei tea kui rahutu olnud senimaani, aga eks mul ole teatud küsimärgid pea kohal. Ma pole nii ammu küsinud kellegi käest, mida teha. Ma olen unustanud, et sellist asja üldse küsida saab. Ma olen rääkinud inimestega asjadest ja kuulanud arvamusi, aga ma pole lihtsalt küsinud, kuigi see on nii kerge- raske.

Muide sain päevitada täna ja istuda vesivärava kohvikus ja lugeda ja ja ja... Õhtul korjas mu härra G. auto peale. Käisime korra poes ja korra lennus ja lõpp-peatus oli kadriorg, kus ma trippisin natuke aega ja koju jõudsin äkki poole kümne ajal. Pole paha. Not bad at all.

Liis liitus eile (kella vaadates peaks ütlema üleeile) vanade inimeste klubiga, kus ma teda juba pikemat aega ootasin, mille puhul soovin veel kord õnne ja ilmselt esmaspäeval on mind oodata lillede ja nänniga Viru tänavale külla. Nu vot tak. 

Näed, midagi erilist ma ei kirjutanudki, samas tunne on jälle parem. Blogil on veel see hea mõju alles, kuigi ma külastan seda viimasel ajal tõesti harva, aga kinni on veel vara panna- seda jõuab alati teha.

Puhkus, eksamid, elu..

Jep, ma olen puhkusel juba üle kahe nädala ja tööle ei pea ma minema veel järgmise neljapäevani. 

Esimene puhkuse nädal möödus masenduses. Pea oli täis mõtteid ja lahendamata probleeme k.a. pseudoprobleeme, seega veetsin nädala sisuliselt nelja seina vahel va. mõned üksikud päevad.
Ma tahtsin kirjutada siis midagi siia, aga samas ma teadin, et mid see kirjutamine poleks tol hetkel aidanud ja kõrvalt oleks paistnud see murettekitavalt depressiivne. Sellest ka pikk blogivaikus.

Mu love oli mind ka otsustanud rahule jätta ja ilmselgelt oli tal palju tööd ja ma pidin ju PUHKAMA.

Hea on see, et nägin lõpuks Sirkut, aga Liisi juurde pole see-eest päris ammu jõudnud, sest just see viimane nädal oli eriti intensiivselt täis õppimist ja elu raamatukogus hakkas lõpuks tunduma isegi väga ja väga heana. Kui õppimine jälle üle viskas kondasin isiksuse psühholoogia lemmikriiulite vahel ja lugesin Freudi- sest kodus pole selle jaoks aega olnud, aga just see huvitab mind viimasel ajal päris meeletult. Võib öelda, et kohati oli elu nagu seitsmendas taevas sel nädalal. 

Emal on homme sünnipäev, aga kuna kingituse tegin talle nädala alguses võib öelda, et ta on terve selle nädala eufoorias olnud ja lisaks kõigele lähme homme ka Soome koos. Vennale tegin ka tähendusliku kingituse ja peab tunnistama, et ka need kingitused on minu tuju korralikult tõsta suutnud. 

Kõige tipuks olen ma sellel nädalal kordi kohanud oma love'i trippides oma tavalisi trajektoore mööda ja täna saime isegi koos ringi askeldada, mis oli kahe nädala kõige nauditavam ja meelerahu taastavam aeg, sest nagu ma juba maininud olen,  on aega viimasel ajal nappinud ja see, mis juhtus täna oli nii ekspromt, et isegi parimates soovides, ei osanud ma arvestada või loota seda, et tal on aega ja meie mõtted kattuvad, kuigi ma igatsen teda kogu aeg..tahan ma seda või mitte, ma igatsen.

Tema oli puhkuse alguse üks masenduse põhjustest. Õigemini ma ise olin põhjus ja mind painas, kui tujukalt ma olin temaga käitunud, kui pillikeeled vahetult enne puhkust pingule tõmmatud olid. 

This life is still for me. Üks eksam veel ja kooliga on selleks õppeaastaks kõik... Suvi. Töö jääb ka suvel, aga nüüd saab teha ka muid asju, mitte ei pea jagama ennast töö ja kooli vahel nii, et elu jaoks jääb vaid üürike aeg. Tore, tore, tore!

P.S Ma lõikasin pikema juuste poole maha... midagi ma ikkagi muutsin :)))

Ei tea

Pole ammu kirjutanud eks. Kui ma saaks oksendada liblikaid siia virtuaalsele paberile, oleks see vast piisav seletust kõigest, mis on toimunud. Igast kammi on olnud ja põhiline on kooli ja töö vahel tasakaalu hoidmine. Olen veetnud päevi tööl, tõmmanud otsi kokku ja mu love on mind aidanud selles päris mõnustalt. Mu puhkus lükkus edasi ja selles on süüdi meie osaline kaadrivahetus vahetult enne Euroopa suurimat lennundusfoorumit, mis toimub sel aastal Eestis, praegu toimubki ja sellepärast olengi tööl mina.

Mis puudutab mu love-i: ta käis paar õhtut töö juures ja siis me ikka kukkusime mölisema ka paar korda nii, et ma ei saanud enam magada öösel ja hommikul vabandasime mõlemad, kuigi midagi hullu meie mölisemises ei olnud. Mida rohkem me üldse suhtleme, seda kodusemaks ta minu jaoks muutub. Ta lihtsalt on nii awesome person, ma isegi ei tea miks täpselt, aga ilmselt kõige pärast , ta lihtsalt crashib mu ajusid oma ägedusega ja ma ei saa seda lõpetada. Ta on nii cool, et fml. Jep for the second time in my life ma hakkan igatsema inimest kohe, kui oleme laiali jooksund, isegi kui ma tean, et ma näen teda järgmisel päeval. Mindblowing. 

Muidu on jah, tõsiselt kõike olnud, paremaid ja halvemaid päevi. Unetuid ja eriti pikaks veninud unega öid. On olnud naeru ja on olnud nappi pisaratest pääsemist. That's life, so what can say...?

Imagine that..

..ta on nii äge. Ta on kõiges nii mõnus, et kõige külgetõmbava üleslugemine on võimatu ja tema igatsemine tekitab füüsilist ebamugavust ja see on retsilt hea isegi, kui on lämmatavalt kurvastav, sest seda pole olnud like for aaaaaaaages. 

Igatahes tähistasime täna muidu Hanna sünnipäeva (25 siiski) ja ühe siidriga ei piirdunud nii et minu neitsistunud organism jäi kodule lähemale jõudes aina rohkem purju... Miks neitsistunud? Selle pärast, et sellel nv'l jõin ma üle mitme kuu ühe siidri ära ja kui ma täna rohkem jõin, oli seda tunda nagu üks-kaks.

Ei, nüüd olen kaine ja puhas laps juba- ilmselt kaine tänu duššile, sest enne pesu maailm tiirles veel veits minu ümber ja just siis ma ''pidin'' vastama meilidele. Hahaha võit.

Pretty funny on see mis tööl toimub. Pole sel nädalal ühtegi päeva möödunud lennujaama külastamata. Meil uus tüdruk ka muidu. 

Pean nüüd esseed kirjutama, aga üks oluline paber jäigi lennusse raamatu vahele... FORK!

You'll follow me back, with the sun in your eyes...

Tööd on olnud murdu. Nii lennus kui kontori asjadega seoses, nii vabadel kui tööpäevadel.

Neljapäeval olime poole ööni Gustaviga lennukas ja pärast tema lahkumist tegin ma kella kaheni omi asju veel edasi. Järgmisel hommikul pidin minema tööle üheksaks, et lõpetada Gustaviga pooleli jäänud asjad ära, aga õnneks noormees ei saanud tulla. Õnneks, sest siin (eks ma ole praegu ka lennus) oli üks teine probleem, mille pärast ma siiski tulema pidin ja kahe asjaga oleks olnud raske tegeleda. Mõistagi oli eilseks õhtuks võhm jumala väljas, aga sain korralikult magada ja täna on tööl isegi hea olla.

Liis, ma sõitsin eile koju Audentesest ja tundsin, kui sind ka Tallinnas pole, siis on jumala sitt tunne- tühipaljast teadmisest, et sa ei ole linnas on kurb.

Muidu on normaalselt läinud. Ei ole juhtunud midagi sellist, mille kohta saaks öelda ''ületamatu'' või ''raskesti üleelatav''. 

Täna olen ma seesmiselt väga rahulik ja rahul kõigega, mis tehtus sai. Neljapäeva öö oli teatud mõttes pingeline pingelangus. Mingisugust mentaalset hõljumist meenutav õhtu, kuigi pea oli väsinud ja seda oli tunda töös ja isegi vestluse ajal Gustiga jooksid mõtted nii ummikusse, et karju appi. Hea oli... tõesti vabastavalt hea ja ma ei oska öelda, millest täpselt see tunne tulnud oli.

Kõike, mis on hästi- seda ma püüan hoida ja kõike, mis pole veel korda saanud ma ajan joonde, ma püüan, ausalt.

And I won't waste a minute without you ...

Hei,

tööl siis taaskord. Kodus mulle ei meeldigi enam kirjutada. Ma tulen tavaliselt koju juba siis, kui olen väsinud või väljas kisub asi öö poole. Sõbrad, lubasin küll aprilli alguses Tartusse tulla, aga pole aega leidnud. Kõlab nii nagu mul poleks teie jaoks aega, aga tegelikult mul lihtsalt pole aega olnud, vahel ka enda jaoks. Päris intensiivne periood on olnud. 

Ma ei mäleta, millal ma viimati väljas konkreetselt joomas käisin ja mõned päevad tagasi igatsesin meie Haapsalu trippe. Mul on tõesti halb tunne, et olen teid hold'ile nii kauaks pannud, aga ma ei ole unustanud ja ma mõtlen teile vahetpidamata.

Muidu on elus kõik nagu ikka: töö, kool, aitasin sellel nädalal oma neljal lennujaama vabal päeval kontoris ka ja kõik see on tore, aga päeva lõpus on padi ja tekk ainukesed ihaldusobjektid.

On olnud ekstreemsusi on olnud meeldivaid hetki. Üritasin mõista, mis on õige ja mis vale jälle. Üritasin mõista, ka kahetsuse mõtet. Mulle meeldib arvata, et mul pole midagi kahetseda, sest ma ei saa midagi muuta ja üldse lähevad asjad nii nagu minema peavad, samas vastukaaluks kõigele- kust ma siiski peaksin teadma, mida peab kahetsema ja mis on paratamatus...? Äkki see, et kahetseda pole midagi on vaid mõte...eneseveenmise tulemus. Kus jookseb see õhkõrn piir ja mis on reaalsus?

Igasuguseid pikki mõtlemissessioone olen maha pidanud, aga kindlasti pole ma ülepingutanud selles osas.

Käisin Audentese tervisepäevadel teedest rääkimas ja sain tuttavaks ühe inimesega, kes töötab ka lennujaamas, aga millegi pärast pole me kohtunud. Ilmselt on nüüd tegu väga mõnusa tutvusega. Tõesti armas ja muhe poiss on.

Minu silmarõõm on aga väga ettearvamatuks muutunud viimasel ajal. Ei julge luua illusioone ja ei julge uskuda seda, mida räägitakse, kuigi tean, et meie suhtlemist on jälgitud. Mulle meeldib, et on olemas selline inimene, kellega on nii tõsised jutud, kui tõesti lollid naljad ühtemoodi toredad ja kelle korraline nägemine, rääkimata pikematest olemistest, muudab terve päeva, kui mitte terveid päevi...

So far, so good, aga koolile peaks pöörama rohkem tähelepanu. Mitte, et ma oleks kuidagi väga maas, aga nii palju huvitavat toimub, et kõike ei hooma ära, kuigi tahaks teha ja lugeda veel rohkem, kuid päevas on vaid 24 tundi.

Eneseteostus on mul saja peal ja on palju asju, mille pärast ennast jälle paremini tunda, samas on ka korralikult seda, millega peaks ja tahaks tegeleda rohkem ja intensiivsemalt.

Õnneks on olnud palju ilusaid päikesepaistelisi päevi, kui mulle meeldib ka see mis toimub täna- läbi lennujaama suurte akenda tundub hall vihmane ilm siiski päris kaunis.

Hoidke kõva!

Me blogsta

 (Ma isegi joonistasin vahelduseks)

Ma ei tea, miks ma nii hõredalt kirjutama olen hakanud. Mõtlen küll kogu aeg, et peaks, aga õige hetk läheb tihti kaduma. Ma pigem mõtlen, seedin ja kui avastan, et pole midagi öelda, siis polegi.

Mis on lahedam, kui ilus ilm?

Mis on lahedam sellest, kui sa istud ja sööd tööl kummikomme teadmisega, et homme on vaba ja ma ei maga päeva maha, sest unetunnid on paigas?

Mis on lahedam sellest, et on inimene kelle pärast jookseks veriste kandadega läbi linna, et korraks öelda ''Hei''?

Mis on toredam, kui on olemas Sõbrad, keda saab igatseda nii ropult ja samas tunda ennast ikkagi hästi teadmisest, et nad on olemas, SEST sa igatsed. Iga päev igatsen :)

Mis on armsam, kui lemmiku töökaaslase jälgimine kõrvalt, kui ta ei vaata ja kui ta ühel hetkel lõpetab oma tähtsad jutud, ta vaatab sulle vaid hetkeks otsa ja naeratab ja sa tead, et ta naeratas sulle mitte niisama?

Mis on naljakam sellest, kui sulle kingitakse kruvikeeraja??? Kaheksa kruvikeerajat ühes, et asi tähtsam tunduks.

Mis on coolim sellest, kui su kohustuslik kirjandus on kõige awesomeim ever ja sa reaalselt viitsid süveneda?

Mis on humoorikam, kui sa vaatad netist saate kordust, kus võtab sõna su õppejõud ja ta tuimalt omab kõik ära nii, et sa hüppad voodil võidurõõmust?

Mis on ärevam, kui kirja ootus, isegi kui see kiri eraldiseisvalt, ei oma mingit tähtsust?

Mitte, et miski oleks eriliselt parem kui ta muidu on või siis keskmisest halvem. Kõik on paigas nagu oligi, lihtsalt mingid pisikesed head ja vead taanduvad üheks. Ikkagi eluks ja mingitel põhjustel olen ma viimasel ajal armunud sellesse enam, kui kunagi varem. Isegi vaatamata sellele, et iga päev pole parim päev, isegi vaatamata sellele, et ümber toimub nii palju, et uskumatu. Sellegi poolest on hea mõelda, et see kõik on hea või millegi hea nimel toimuv. On hea mõelda, et ühel päeval kasvab igatsus koosolemisrõõmuks, et imetlusväärsed tuttavaks võivad saada kunagi sõpradeks, et verised kannad paranevad ja ketsid saavad sissekantud, et oodatud kirjad saabuvad nkn olgu siis varem või hiljem, et kruvikeeraja ajab asja ära, et ükskõik mille lõpp on ükskõik mille algus ja algus, seostub mul kevadega- olgu ta siis kuitahes tuuline ja šitt või päikseline ja soe. Kevad on kevad, raisk.

Noh jah, ups and downs

When you're forgiving but you can't forget
Feels like you're drowning but you still got breath

Eile oli täpselt selline päev, mil hea ja halb võis vahelduda minutitega. Kõik probleemid on ju oma peas kinni ja üldse on raske hoida tasakaalu vastutulemise ja mitte pähe istuda laskmise vahel. Nõrkus tuleb peale ja samas pisikesed ilusad asjad päästavad ikka päris palju. Väga palju, aga kauaks neid kauneid rõõmustajaid jätkub, ma ei tea.

Ilus lõpp päevale oli ikkagi selles, et Aap pidi poodi minema ja ta võttis mu töö juurest auto peale. Tema ostis süüa ja mina leppisin suitsu, ''Akadeemia'' ja kummikommidega- mega suurte nätsupallidega tegelikult ja nostalgia kommidega- nii nimetas neid Aaps- sest on tõesti olemas ühed kaalukommid, mis on otse lapsepõlvest ja keegi ei tea kunagi, millal neid lapsena siis saadi.

Koju jõudes pidin saatma veel mõned meilid ja hõõõrudes meelekohti ka mõtlema, kuidas toimida edaspidi, aga ma ei jõudnud kuskile, sest uni oli ni hull. Organism tahab ikka laadimist ja uni on hea, aga see võiks olla mõnikord asendatav ilma, et tervis kannatada saaks. 

Mõnikord on vaja VÕITA aega.

Pam pam pam

Pole nüüd mõned päevad kirjutanud. Nii siis. Vahepeal käsisin Soomes ja uskumatu kui chill päev see oli. Kakerdasime linnas ringi, käisime maailma parimas hiinakas ja oleksime äärepealt laevale hilinenud. Politsei pidi lausa teed näitama . Asi oli selles, et kui ma kesklinnas orjenteerun suurepäraselt siis sinna kolme maa ja mere taga asuvasse sadamasse minemine oli suisa keeruline. Ma ei teadnud et mõni sadam asub väljaspool seda sadamate põhispot'i- ühesõnaga sain targemaks. Selle päeva mõju oli enam kui lihtsalt värskendav, aga niipea kui tagasi jõudsin tuli asuda jälle tööpostile.

Praegu on nõks keerulised ajad. Üks meist on haige ja ühele otsime asendust. Kaks kandidaati on olemas: minupoolne ja Egle pakkus ka oma sõbranna. Liiga keeruliseks minna ei tohi, aga uued inimesed on tihtipeale siiski stress, sest kõik see harjumine nõuab omajagu energiat.

Ma tahaks muidugi, et tuleks Marvel ja asi oleks klaar, aga siin on ka konks - me mõlemad oleme tudengid ja eks ma pean kindlasti enne otsustamist ka Egle sõbrannaga kohtuma.

Eluke on endiselt selline nagu oli, üks parem siis jälle üks halvem päev, aga midagi pole teha - pealegi hea jääb endiselt peale.

Vahepeal istun kuskil ja näen mõnda inimest, kes on maru-tuttava näoga ja ma ei saa aru, kus ma teda näinud olen. Mingi hetk näeb inimene mind, naeratab ja siis mul jõuab kohale. Eks nii juhtu kõigil, aga viimasel ajal on mul seda väga palju. Ma poleks elus arvanud et see lennujaama töö mind sellisel viisil mõjutada võib, aga näed.. siiski...

Ootan küll pikisilmi kevadet, aga ega see, et lumi jälle maha tuli mind ka ei häiri as long as on päike ka väljas.

Praegu olen ülikooli kohvikus ja tundub, et üks kord ikkagi tuleb see kergem päev. Kuigi praegune sumin on päris lõbus.

What-not?

Homme Soomemaale. Aitab naljast. Ma olen ise väsinud, siis tülitan teisi ka üle mõistuse palju, sest ma unustan asju ja serveerin kõike pisikeste juppidena. Kätsiga siis möllame ja tuutulume välismaal ja ülehomme jälle töömaratonile :) 

Kõik on siiski armas :)

Et valudest saaks pidu .Asjad muutuvad. Ajad muutuvad. Inimesed jäävad samaks.

Endiselt usun sellesse, et inimesed ei muutu. Muutub see osa nendest, mis puutub kokku välismaailmaga. Ühed illusioonid asenduvad teistega ja haigest inimesest ei saa terve, vaid üks haigus asendub mõne muuga. 

Hästi palju mõtlemist on olnud. Hästi palju küpseid mõtteid on peas, aga sõnastus on veel toores ja kas ta kunagi üldse täiesti valmis saab, seda ma ei tea... Mingites meelelahutuslikes vestlustes ikka saab üht-teist räägitud, aga see, mida Rasmus nimetab minu ''teooriateks'' pole veel mingid teooriad, ükskõik kui veenvalt ma neid ei esitaks, ma tean, et miski pole vettpidav.

Elus toimub nii palju, et vahepeal on peas täielikud ummikud. Kõik sündmused on suuremahulised ja kui neile lisanudvad päevade jooksvad mured ja rõõmud, muutub pea prügikastiks, mida ei saa korraga tühjendada just nimelt nende samade pidevalt toimuvate ja muutuvate protsesside pärast. Argipäev raisk ja samas iga päev on tõesti isemoodi ja rutiinist on asi kaugel.

Ülalmainitutest suurtest sündmustest siis ka nõks. Neid projekte pole käsil rohkem kui paar, max. kolm ja kui ma pööran tähelepanu ainult neile, tundub, et kõik toimib ja kõik on ajaliselt paigas. Vaadates tervikpilti võib öelda, et elu segab plaane. Elu just töötavate sipelgate kombel ringipunuvate pisisündmuste mõistes.

Kui ma peaks tegema joonise sellest , mida ma nii meeleheitlikult seletada ütitan näeks see välja järgmiselt: Suured mõtted, plaanid ja ettevõtmised oleks pikk katkematu joon ja paralleelselt sellega jookseks pisteline sirge (elu), millel mõni jooneke oleks pikem , teine lühem. Mõni tühik suurem, mõni väiksem ja eks kõigil ole elus nii, et korraga tuleb tegeleda mitme asjaga... Lähenemispõhimõtted on aga erinevad ja ma pole veel otsustanud, kuidas on kõige tõhusam läheneda asjadele, seega energiat läheb kohati rohkem, kui peaks ja mõnikord jääb ühel päeval ülepakutud energia arvelt teisele päevale energiast jälle väheks- sealt voolab välja ülemõtlemine ja muu lühiajalist tujutust põhjustav kraam. Paratamatult jooksevad asjad vahete vahel proportsioonist välja ja see väljendub pea kõiges olgu tähelepanu keskpunktis sotsiaalsus, unetunnid või söömisharjumused. Kui ühel päeval sööd šoksi üle, siis ega järgmisel päeval jälle suurt tahvlit ostma naljalt ju ei hakka ja see kehtibki vist elus üleüldse paljude asjade kohta. Mõni võiks öleda sellise jutu peale 9gag'i kohaselt ''You don't say'' , aga reaalselt vaadates, palju me ikka sellistele asjadele jooksvalt mõtelda jõuame. See on nii loomulik, et seda pole vaja mingit moodi eraldiseisvalt teadvustada...

However peab tunnistama, et on need meeleolud nagu nad on- sõltuvalt päevast, aga otseselt vingumiseks mul põhjust pole. Enamjaolt on lood üsnagi kaunid ka kõige kurvematel päevadel. 

Hendrik ütles kunagi minu halvemate päevade lõpus: ''Päevad pole vennad'' ja nad ei olegi. Nad ei peagi olema ja ma ei taha, et miski oleks teisiti. See, mis mind täna painab on homme miski, mis üllatab ja taeva alla jälle tõstab, kuni ma sealt uuesti maa peale tulen ja mitte, et kõik need asjad poleks mainimist väärt, lihtsalt praegu ma tahan tegeleda nendega ise, sest ma tean, et on palju vältimatuid kogemusi, mis on valusad, mida poleks üldse vaja, aga kuidas muidu ma õpiksin tundma elu, kui mitte elades seda sellisena , nagu ta mulle kätte tuleb. See teadmine on nii minu seisukoht, kui ühtlasi ka lohutus.

Ei tulnud küll päris see postitus, mida tahtsin- st. ma pidin oma tegevustest rääkima, aga tuli mingi kirjeldav eluanalüüs välja... Noh. See kord on siis nii :D

Kevad on, hea on...kokkuvõttes ikkagi liiga hea. Jung ütles midagi säärast, et on nii palju päevi ja öid ja üks ei kesta aasta arvestuses kauem kui teine. Isegi õnnelik elu ei saa olla pimeduseta, sest sõna ''õnnelik'' kaotaks oma tähenduse, kui see poleks tasakaalustatud kurbusega.

I won't turn around and around

See on nii cool asi, mille ma läbi elan. Vahepeal on täitsa raske mitte mõtelda, sest kuklas tiksub pidevalt üks ja see sama ja tegelikult reaalsuses tundub vahepeal, et aeg ei taha kuidagi liikuda ja sündmused ei taha kuidagi toimuda. Postkasti otsas elan viimasel kahel päeval ja tulemus on 0, kirjad tulevad, aga mitte need, mida ootan ja isegi see ootusärevus on vinge, liigagi nauditavaks pööratav shit. 

Täna ärkasin suhteliselt hilja ja selleks, et mitte muneda ilusa päeva maha käisin ruttu pesus, tõmbasin mantli selga, prillid pähe ja jooksin päikese kätte. (Nüüd ma kujutasin ette, et ma tõmbasingi ainult mantli selga, how awesome is that). Käisin raamatukogus- pikendasin oma Freude. Sealt jalutasin kontori ette, et tšekata kas kõik sõitsid juba pittu ära Riiasse ja autod olidki läinud. Ma arvan, et neil on praegu eriti tore. 

Kontori eest helistasin Liisale ja leppisime kokku, et nii ilusa ilmaga õpime katusekohviku rõdul ja oligi... Istusime seal rõdul pintsakute väel, prillid ees ja arvutid laual. Tegime suitsu ja jõime kohvi... no kas elu saab enam ilusam olla? Õppisime veidi, vahepeal käis Liisa sõbranna meiega istumas, siis me pigem vestlesime, seejärel jälle vaatasime materjale, kuni kõik taandus taas jutule ja tõeliselt hea oli. Kell oli 7, kui me sealt liikuma hakkasime ja väljas oli ikka veel suhteliselt valge. Tore. 

Pea valutas kui koju jõudsin, siis pidin sööma , võtsin ka valuvaigisti ja läksin magama ja lõpuks olen ma nüüd siin ... kirjutan ära ja hakkan õppima... vot sulle päeva.

open up and let it go

( Akshay räägib meile teedest)

Täitsa jama tunne on praegu. Tunne, et isegi kui mul oleks võimalus saada just praegu kuskile ära pead tuulutama, oleks see tuulutus kasulik ainult for so long kuni ma jälle tagasi oma mõtete juurde ei tuleks. 

Kui mingid asjad muutuvad keskmisteks mõttekolleteks ma jään nõiaringi ja ei näe suurt pilti. Ei näe enam ringist välja. 

Halva tunde tekitab sõltuvus oma afektsioonidest, aga need afektsioonid on paganama tugevad.

Ma olen hakanud küsima asju , mega lolle asju, milleta ma saaks hakkama enivei ja kuigi tore oleks saada vastuseid ei ole küsimuse esimene eesmärk see info, mis sealt tulla võib vaid tagasiside kui selline ja tähelepanu. Masendav on seda tunnistada, aga paratamatult PEAB tunnistama. Istun teisele pähe oma saamatusest ja kõige hullem ongi see, et kuna ma kõrvalt hetkel vaadata ei oska , ma ei teagi, kas see päheistumine on reaalne või on see paranoia.
Kirjutasin need ülemised read eile ehk esmaspäeval, aga täna pole üldse parem. On küll toredad päevad olnud iseenesest võttes, aga mingi tobe raskus on. Nagu ikka ei oska olla ja samas kunagisest ammusest aast on see tunne siiski tuttav ja midagi mul üle ei jää, kui muiates tollaseid kuue aasta taguseid lubadusi endale meenutada. Ei midagi pole teha... küll see üle läheb ja asjad paika loksuvad ja kui loksuvad siis järgmisel reedel põrutame Kätsi ja mine tea äkki Liisigagi Soomemaale päid tuulutama.

Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost...

Tore on. Reedel käisin linnas Liisiga hommikust söömas, siis kontoris veinitamas, koolis seminaris ja siis sattusin juhuslikult Aabu auto peale ka, seega te ei kujuta ette kui ilus päev see tegelikult oli. Eile kosristasin ja vegeteerisin ning täna tööl. Nüüd algabki vahenädal oma eksamite ja asjadega, aga homme on veel chill. Saab kontoris teekoolitust ühelt, tundub, et toredalt, hindult ja siis võib rahulikult koju tagasi õppima minna.

Teine elu koputab minevikuustele, aga säilitan nii külma närvi veel kui suudan. Täiesti uskumatud inimesed. Muidugi mulle lähevad igasugused asjad korda, olgu nad nii ajast ja arust, kui saab ja samas... ei viitsi lahmida tühja.

Kuulge oodake mind aprilli alguses Tartusse külla palun... suruks ennast hea meelega külla :D

Millal oli Sinul...

..nii, et sa lähened inimesele ja sul jalad ja käed hakkavad värisema nii, et hing jääb kinni ja selle asemel, et öelda midagi sa ignoreerid fakti, et ta seal on, võtad välja telefoni ja teed kõike muud, kui oled normaalne inimene? Millal sa oled lugenud saadetud ja vastu saadud kirju tuhandeid kordi, et mõista enda ja inimese mõtete kulgu, kui ta saab su kirja kätte ja kujutad ette teda rääkimas seda, mida ta sulle äsja vastanud on, millal?
No vot, mul oli täna jälle selline kogemus. Hästi mõnus tunne on ju, täielik elukevad ja samas viib jälle 14-aastase tasemele.
Saatsin nüüdseks mõned tunnid tagasi kirja ka ja kutsusin mehe õllele, kevade algust tähistama. Vaatab, mis saab. Ei põe eriti, ükskõik mis sealt vastu ei tuleks, suhtleme ju enivei. Mõnus, kas elu pole mitte ilus?
Sirkut ja Liisat oodates,
M.

Päris huvitav...

Oh neid inimestevahelisi suhteid. See nädal oli ikka väga kirju nii suhete kui töö koha pealt. Hästi rasked jutud said räägitud ja mingid otsad lahendatud, mis on eelnevalt taotuslikult õhku jäetud. Tundub, et õnnestus jääda sõpradeks, aga mingeid hinnanguid on vara anda veel. 

Üheksas kuupäev oli tööl päris pingeline. Mingid asjad riivasid isiklikult ja kogu tööalane tohuvapohu võttis jalad täiesti nõrgaks ja silmad nii vesiseks, et ma ei suutnud tol õhtul end enam tagasi hoida ja kirjutasin Gustile kirja sellest, mis mulle korda läks ja rahu enam ei andnud. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud alla neelama, aga teisest küljest oleksid tema sõnad mind kummitanud pikemat aega ja see vastus, mille ma temalt sain oli ootamatum, kui ma arvata võisin- heas mõttes ikka. Siiski ei taha ma nüüd mõnda aega talle kirjutada ja üldse endast märku anda. Mitte sellest, et ma olekski solvunud, sest kõik on ammendatud, aga ma tean, et juhul, kui peaks tulema veel mingi taoline stress nagu reedel, enne seda kui mu energiavarud on taastatud, mul tekivad raskused õige väljapääsu leidmisega. Ma ju ei taha teha liiga neile, kes mulle nii siiralt meeldivad, aga ma ei taha ka ootamatuid ebameeldivusi nendelt, mis on nii kerged tulema, kui ma ei suuda lüüa lahku inimsuhted tööst.

Mul läks reedel musta koti sang ka katki ja õnneks ma leidsin poest kohe asenduse, see kord pruuni värvi, aga põhiline, et läpakas endiselt sisse mahub.

Tellisime emale uued prillid eile ja minu päeva tegid korda, lisaks Gustavi kirjale, kummikommid- hunnik komme.

Täna olen veel tööl, aga muidu tuleb järgmine nädal veidi vabam, kui va. see, et nüüd, kui töölt saan veidi puhata, pean tegema kooli ühe ettekande, mille jaoks on mulle antud million lehte saksakeelset teksti. Jei! 

Tundub, et murrame enivei läbi ;)

Töönarkomaan

Kell 5.20 läksin tööle, 00.40 jõudsin koju, kell 5 jälle tööle. Ma pean lõpetama mingid asjad... Mul on tegelikult vaba päev homme, selles suhtes et minu ülemused ei ole loomad. Ma lihtsalt tean, et mida kiiremini saavad asjad tehtud, seda kiiremini saavad kõik rahus hingata ja vb ei ole mäng küünlaid väärt. Ma olen igast kommentaare kuulnud juba ja ma olen igasuguseid väsinud inimese mõtteid mõtelnud, samas ainult nii ma saan midagi tunda ja ainult nii ma saan olla tundetu ja vahelduse mõttes on see parem, kui tunduda võib.

I've waited here for you forever...

 (mulle ikka meeldivad need valgustatud kirjad, midagi neis on)

At some point oli täna väga nukker päev ja teisest küljest ma pole lihtsalt maganud, sest ma lugesin öösel Freudi raamatuid ja loomulikult on nukrus ka väsimusest.

Selle asemel, et praegu tööl olla ma istuksin kontoris ja trimpaksin veini ja siis läheksin ülikooli kontserdile, aga fuck it. I've been let down.

Hommikul oli palju tõmblemist. Küll oli vaja kirjutada, küll helistada ja mida veel, aga mingi hetk saabus vaikus ja kõik taandusid oma asjade kallal nokitsema. Ilmselt süvenesid nii väga, et mõni unustas mu sootuks ära, aga no wonder ka... ma tekitasin vist Gustile veidi peavlu täna ja samas ega mulle ka see ülesannete tilgutamine ei meeldi ja ma ei saa vabandada lõpmatuseni. 

Päevad pole vennad. Eile ja üleeile olid suurepärased- täna tuli nende eest tasuda ja see on aus. Ma leian, et kõik on suurepäraselt omal kohal, olgugi, et päev oli tõepoolest oodatust passiivsem, aga ootused ei olegi head asjad. Mis ma ikka öelda oskan, eks nad ole ka afektid.

Fair enough.

Kes teab mis seal taga on..

Üllatavalt hea päev. Käisin hommikul lennujaama suurte bosside koosolekul, mis osutus ootamatult poolikuks arvestades sellega, kui suur organisatsioon see lennujaam siiski on. Kui sama laua taga olid ettevõtete juhid ja mina siis oli eriti cool olla seal ilmega ''Jou, ma käin ülikoolis, millega sina tegeled?'' , aga õnneks ei olnud see pikk koosolek ja niipea kui ma sealt pääsesin läksin ülikooli, sest ma tahtsin juba Liisaga kokku saada ja kuna loenguni oli tervenisti tund aega, saime me ikka korralikult rääkida ja tundus, et sellest oli ka kasu- vähemalt ma loodan, et oli. 

Peale loengut trollisime veits kursakaaslastega, kuni helistas Käts ja me otsustasime hängida koos. 

Käisime kontorist läbi. Ma rääkisin seal koosolekust, Käts jagas uudiseid oma endiste töökaaslastega, kuni sai meie aeg täis ja me trippisime linna. Vaatasime Virus sõnastikke, käisime universaalis ja siis Aafrikani sööma. Mega mõnus. Ausalt. Kõik oli hea, seltskond, ilm, vein. 

Peale söömist hüppasin läbi värskest eesti asja poest ja juhuslikult sattusin seal Liisi (Vaik) peale, mis oli hästi armas ja niisama hea kohtumine ja oligi jäänud ainult tripp koju.

Tundub, et see on selline tavaline päev, aga samas see hea tunne, mis sellest praegu sees on- on siiski miskit väärt, et mitte öelda paljut. Oleks jõudnud justkui 1000 asja tehtud, kuid samas ükski nendest päeva elementidest ei olnud halb või koormav ja loomulikult tegi ilm asja veelgi kenamaks.

Kui ma lennujaama kõndisin paistis päike silma. Umbes nagu aasta tagasi, kui ma sinna oma luba tegema läksin (ma mäletan üksikasjalikult seda päeva muidu) , kuid sel korral oli minemise eesmärk hoopis teine, ma pole enam newfag ja ma töötan teises kohas. See tunne mis mul sees tekkis oli kirjeldamatu, sest tegelikult- aasta on möödas ja kui palju on selle aastaga muutunud, kui palju mind on mõjutanud lennujaama tööle minemine. Mitte, et see on muutnud mind või kui, siis mingil pinnapealsel tasandil, aga kuidas see siiski on mind suunanud... see eelmise õppeaasta keskel tehtud otsus minna tööle. Praegusest vaatepunktist vaadatuna oli see õige otsus. Vaatamata sellele, et mingil hetkel oli mul igas mõttes raske, praegu ma tean, et mäng oli küülaid väärt.

Trikster

Kunagi, mõni aasta tagasi ma rääkisin nii mõnelegi inimesele, et ma usun, et olemas mingisugune universaalne lahendus kõikidele probleemidele, aga ta on nii lihtne, et selle peale on raske tulla. Täna ma tean, et isegi kui selline lahendus on olemas tuleks alguses kõik olemasolev allutada mingitele printsiipidele, muidu ei saaks see ''lahendus'' kuidagi toimida. Ta poleks nii universaalne, kui kogu maailmakorraldus oleks samal kujul, millel on praegu. Ma arvan, et kuna minust füüsikut ei saaks juba eos siis metafüüsikast võiks siiski veidi unistada. 

Miks mul kogu see asi meelde tuli on Leibnizi monadoloogia. Tema aga taandaski kõik monaadideks, et arvutada välja valem, mis oleks vastus kõikidele moraaliküsimustele. Ma ei teagi, kas oma taandamistega ta siis jõudis lõpuks vastusteni, aga kuna inimkond endiselt vaevleb probleemide käes, ma eeldan, et Leibnizi elu jäi veidi liiga lühikeseks ja vastused on endiselt kuskil õhus.

Kuna mu aju ei lakanud töötamast täna, siis loengutes oli palju mõtteid lõplikusest. Jutt, mida ma kuulsin tundus kuidagi lõplik ja mitte päris ainuõige, aga teooriate taga seisid punktid, kuigi mulle tundub, et paljud nendest teooriatest ongi jäänud lõpetamata ja noh loomulikult pole kõik lõplik, minu jaoks pole lõplik, sest elu ja maailm ja kõik see jant jätkub pidevalt. Ma ei ole mingis deepshit meeleolus, aga ma mõtlen ja ma ei suuda ja samas suudan ikka küll luua teatud seoseid mulle oluliste asjade vahel, lihtsalt mitte lõplikult, mitte nii, et kui ma täna enam ei mõtle siis ma olen rahul sellega, mis on mul käes, aga nagu Rasmus ütles, ilmselt ei ole minu monaad veel nii arenenud kui ma tahaks, aga nagu nendele substantsidele omane- see siiski püüdleb. Teisisõnu on appetitio päris suur. 

Hea päev oli kokkuvõttes, muidugi oli ja tervis on ka palju parem.

Vahel algab hoolimisest enese allakäik... vaid mõnikord

Selekteeriv ja ainult ühele olukorra poolele keskenduv mõtlemine on keeruline, sest järeldused on mõnikord rasked kanda, aga haigus sunnib mõtlema teisiti- valima keskendumisobjekte ja eks see moonutab reaalsust ka päris olulisel määral. Nii ma siis peangi praegu natukene rahulikumalt võtma, mitte ahmima infot nagu õhku ja laotama ennast päris iga ettevõtmise ette maha. Mitte looma illusioone. Veel. Juurde. Pole hullu midagi. Puhkan nüüd jälle 4-5 päeva, kosun ja olen taas eluinimene.

Tegin tulumaksu deklaratsiooni ära ja ise ei uskunud ka seda, mida näen. Saan tagasi veits vähem kui mu kuupalk praegu on. Võit!

Ehk siis midagi rõõmustavat haiguse kõrvale ka.

Käte peal on veresooned kõik väljas ja noh suht jube vaatepilt, aga ma ei jaksa vedelikku tarbida enam hulludes kogustes, muidu on kohe mõistlik oma töökohaga vetsu kolida.

Lugeda ja magada, siis jälle lugeda ja uuesti magada- see on eesmärk, see on selle nädalalõpu sihtpunkt.

Flu

Ma kuulan kurba-ilusat muusikat Liisi blogist, loen ''Väikest Printsi'' ja joon gripiteed kaneelimeega.  

Esimest korda ärkasin kell 3 öösel ja isegi ehmatasin kui kella nägin, sest ärkamiseni oli veel peaaegu 2 tundi, aga need unenäod- ma mäletan neid absoluutselt, aga nad olid nii segased. Mu palavik oli ärgates 39.2 ja ma endiselt loodan, et see pole angiin, mis mind vaevab, sest siis on elul tükiks ajaks kriips peal.

Ühest küljest on päris hea olla, teisest suht sitt, aga elame üle küll, sest hullematki näinud...

Haiguse teine päev-

-I don't want to live on this planet anymore.

Ei, tegelikult haigus haiguseks ja sitt ta on, aga koolis käisin ära ja tegin oma toimetused ka ära ja siis jõudsin kenasti koju ja avastasin, et mul on palavik ka, aga kõik on kenasti joonde aetud.

Homme siis tööle ja ma usun, et ega ta kerge päev ei tule, aga saab hakkama küll ja pealegi I have a dream homsega seoses, seega loodame, et come'ib true ka... jeje.

1000. postitus

(Nooo meie kook oli close enough välimuse poolest, aga over the rooftops maitse poolest. Mul on kõht ikka veel täis ju...!!!)

Käisin Tartus. Jep, linn on alles. Mõnus oli, ma ütleks isegi, et Tartus jäi aeg seisma... mul jäi kell päriselt seisma, aga muidu aeg just toimetamiste mõistes tõesti seisis seal, sest ma olin puhkusel, sest ilmselt pole mul seal muud kui osa minu identiteedist ja seda Sirkli, Eku ja Liisa näol, seal pole otseselt kohustusi, olgu nad siin Tallinnas nii meeldivad kui ühed kohustused üldse olla saavad nad on ikkagi asjad, mida sa tegema pead isegi siis, kui ei taha- õnneks seda sõnapaari pole ma juba ammu kasutanud. Pole olnud vajadust ja tunnet , et ma ei taha kooli või ei taha tööle või ei taha teha midagi ...

Sain täna ühe lisatöö pakkumise oma firmast, aga vaatamata paindlikule graafikule lükkasin selle tagasi, sest ma ei tea päris täpselt kui palju ma reaalselt suudan teha 24 tunni jooksul ööpäevas. Energiat mul on, aga jääme nüüd veidi realistlikumaks... Hästi meeldiv, aga ma loodan, et keegi ei pane pahaks mu otsust. Hetkel on kõik täpselt oma tasakaalus ja lisatöö võiks praegusel momendil seda tasakaalu rikkuda, sest ilmselt oleks see veidike kooli ja veidike vabaaja arvelt võetud tööaeg, aga nii kooli- kui vabaaega on hetkel täpselt nii palju kui üks inimene tahta võib ehk mitte rohkem ega vähem, kui peab olema.

Haigeks jäin ka veits, aga ma püüan kõikide võimalike meetoditega ennast ravida, sest praegu on kõige valem aeg liimist lahti minna. Joon kurguteedis, määrin salve peale, söön mett ja mida veel... 

Tundsin juba eile õhtul, et olen piiri peal aga täna on tõsti tanuke köha ja ma loodan, et mingit monster nohu mul ei tule... Angiini ka hästi ei tahaks... Hetkel on siiski usku sellesse, et ma ravin selle pisku välja, sest mul pole kunagi olnud enam tahtejõudu olla terve kui praegu.
Praegu vist tõesti mingisugune eriline aeg ja kahe kuu pärast on ju kevad ka ... vist.

''Ma võin anda sulle mahla, aga ma ei pea, seega ma ei anna!''

Ma ei maga, sest ma pidin Gustile ilge kirja saatma ja kuni ma seda mõtlesin jõin ma veini ja otsisin mingeid linke, seega kirjutamisele läks lõpuks 2 tundi, kui mitte rohkem ja ikka ei suutnud ma meenutada kõike, mida mul vaja oli. 

Eile õhtul käisime osade kursakaaslastega Rasmuse juures ja vahepeal ehk suht koht enamuse ajast oli tunne, et ma lasen naerust ennast täis. Ülikoolis on kusjuures sama lugu. Ma täna seostasin ülikooli veits kunstikooliga, sest kui ma tulen sinna, ükskõik kui havas tujus, ma kokkuvõttes ikkagi naeran selle halva tuju välja. Ühesõnaga eilsest nii palju, et Antti viskas pärast koju, sest nad kõik trippisid nkn linna ja ööseks ma ei tahtnud ka jääda Loole, sest mul oli selja taga 2 pikka tööpäeva ja vähe sellest, et ma muidu väsinud olin, ma pidin tegema veel mõned asjad k.a. need mida ma Gustile täna saata tahtsin ja osaliselt ka saatsin.

Homme on seminar ajaloofilosoofias, aga ma saaksin minna sinna ainult pooleks tunniks, sest kell 1 on kontoris koosolek ja koolitus. Mitte, et ma peaks sinna minema, aga eks ma tahan ka, parem on ise näga ja kuulda kõik ära. 

Mingi aeg tahan ma saada veel Liisiga kokku, sest viimasel ajal olen ma jõudnud küll palju asju korda saata, aga samas pole jõudnud saada kõige tähtsamate inimestega kokku. 

Homme muuseas või õigemini juba täna, tripin ma Tartusse. Jah, vaatan üle kas linn on alles ja kas Sirkel ikka sööb midagi. Vot. Nii palju siis praeguseks... 

Magama ja seitse või pool kaheksa ärkan, sest umbes siis ärkab/tuleb arvutisse Gusti ja ma saan oma vastused kätte. Jeje.

nii vaba...

Iseenesest, pole mul mitte midagi sõbrapäeva vastu, teisest küljest ega ma sellest suurt numbrit teha ka ei oska. Ei näe mõtet postitada feeissbuugi seintele ülistavaid armastuskirju, aga ega mind need kirjakesed ei häiri ka... Asi on ju selles, et neid, keda ma armastan, armastan ma nii või teisti sõltumata päevast ja tunnustada sõpru ja muid olulisi inimesi võib ka muul ajal. 

Ma lihtsalt jauran oma tõredast tujust. Päris keeruline päev oli ja üks parimaid aegu oligi hommikul, kui Gusti siin käis. Ei midagi suurt, aga vahva. Lihtsalt vahva inimene. 

Mingi hetk läks närv mustaks ja praegu on see taastumise aeg, kui ma tegelikult juba päris väsinud olen... Unustan asju ja... ja just tänu sellele ei saada inimestele infot tervikuna vaid spämmin nende postkastid umbe.

Muidu on endiselt elu suur lill ja kindlasti mitte kaktus. Homme on siis Rasmuse juures hängimine, mille nimel võiks elada veel ühe pika tööpäeva üle, kuigi mul poleks seda päeva pidanud olema, aga üks meist, kolmest musketärist on minu meelest veidi iiga tõbine, et teda tööle tulema sundida.

Armas.

And who am I to tell you that I would never let you down
That no-one else could love you half as much as I do now
And who am I to tell you I'll always catch you when you fall
Well I, I wouldn't be myself at all

Juhtub ju kõike

On hetki mil näib, et kõik mis sa suudad on korraga läind ja peab tunnistama, et mul oli selline hetk küll nädala sees,aga tundub, et sai räägitud kõik... Mitte lahendatud, aga rääkimine ja koos rahulikult võtmine on juba suur asi. Talv on ju ja inimesi muudavad ka aastaajad ju mingil määral või kas muudavad, aga mõjutavad siiski päris olulisel määral. Miski pole katki sellegi poolest, lihtsalt vahel on liiga vähe aega, aga liiga palju õhku seal, kus seda võiks veidi vähem olla.

Väga palju head on toimunud: näiteks väsitavad, aga ägedad koosolekud tööl, Laura koju saabumine, eilne väljaskäik kursusega..isegi lambid Gusti tujutõstmiskatsed on mõjutanud enda tuju ja ikka paremas suunas.

Enamus selle semestri loengutest on ka üle kõige. Eile meil lihtsalt tekkiski mingi sünergia ja ainult meie kursus rääkiski või õigemini oli vahetus dialoogis õppejõuga ja samas teineteisega, mis siis, et loengus oli ka palju võõraid- One does not simply open his mouth, when cultural theorists have a diskussion.

Elu veereb hernena. Ühtse kauni tervena. Vot.

Järgmine nädal on paljulubav ja nädala lõpus maandun Tartusse. Yay.

Et siis laupäev.

Olen lennujaamas , rüüpan sooja teed Kessu termosest (sest tass on liiga mainstream), kuulan mussi ja söön shoksi. Poleks teed ma lõdiseksin siin.

Mind iseenesest külm ei häiri, aga kui ma üleeile hommikul ikka külge hästi keerata voodis ei tahtnud, sest voodi oli jääs (siis ma ei teadnud veel, et öösel oli rõdu uks lahti läinud) siis oli nagu jamasti.

Eile võtsin isegi jalutuskäigu linnast koju ette, sest ilm oli nii ilus, külmale vaatamata ja päike oli ka just loojumas. Eks ma kukkusin unistama ka ja loomulikult kõndisin ma jälle Gustavile otsa nagu pmtselt iga jumala selle nädala päev. Mul on tunne, et ma pean endale teised trajektoorid valima varsti, sest esiteks mul tekib stalkeri tunne ja teiseks ma olen siin juba peapesusid ka saanud (mitte G.'lt) mis on küll veidi absurdsed ja isegi kohatud, a no see selleks.

Vahva on ikkagi. Sirkliga oleks vaja asju arutada ja nõugi küsida vb, aga kurat neid asju peab laivis ikkagi tegema, muidu ei ole mõtet arvuti ees kätega vehkida seletamise ajal või peaks hoopis skaibi tegema..kah võimalus ju.

Muidu mul polegi midagi eriliselt uut ja meeletut juhtunud. Üritan oma kulgemist võimalikult meeldivaks teha ja see üritus on ka vilja kandnud, vähemalt terve eelmise nädala vältel.

And so it goes on..

Elu võtab ikka ootamatuid pöördeid ja mõnikord ma vaatan tagasi ja mõtlen, oli see kõik päriselt või mitte, aga oli ju, sest muidu ma ei seisaks praegu siin. Ma tunnen mingit õrnust mineviku vastu ja mul on usku tulevikku, kuigi tulevik pole kunagi olnud minu jaoks olnud saladuslikum kui praegu. Elu on vähemalt mingiks ajaks loksunud nii paika, et see ei ole muutunud millegi võrra vaesemaks või rahulikumaks, aga rahulikult põnevamaks. Mõtlen iga päev Tartukatele ja eile nägin Liisat, ilmselt näen ka homme.. Käimas on KN ja mõtle Kessu, see on juba nelja aastane. Ühesõnaga homme on selle lõpetamine ja mind kutsuti sinna - suurte kõhkluste ja kahklustega ma siiski lähen ka, sest rebides KN'i KSG kontekstist lahti on see mulle ikkagi oluline.. Ah dunno.

Kevadiselt hea on olla...

Tagasi ülikooli...

Sirku tuletas eile möödaminnes meelde, et mul on blogi ka ja, oh issand, ongi ju. Sündmusi on toimunud küll ja veel, ainult et mu ''meeletult suurele'' lugejaskonnale ei oska ma neid kuidagi serveerida nkn. Ma tripin ja komistan inimestele otsa ja siis ma saan oma komistamiste pärast küll möliseda, aga kokkuvõttes oleme me sõbrad edasi.

Every move you make, every step you take,every game you play, every word you say. I'll be watching you...

Trollisin Gustvit tööl ja peaaegu et jäin magama viimases loengus, aga Rasmus köhatas iga kord kui mul silm jälle looja vajus ja kuidas ma saakski , Lotmani tõelise fännina, magada tema loengus.

Mõtlesin, et käin Liisi juurest läbi peale longuid, aga mingi valemi järgi avastasin , et ma pole midagi söönud ja kuna kõht muutus liiga jutukaks trippisin hoopis koju. Teel põrkasin veel kord Gustaviga kokku ja mida ma ikka öelda oskan.

Ma saan aru, et mu jutt võib olla arusaamatu ja segane, aga ma arvan, et kohtudes Liisi ja Sirkliga ma suudaks teile üksikasjalikult seletada miks ja kuidas ja kas mu päev läks ikkagi korda... Okei või õigemini Akei , kas ta läks korda, ei ole mingi küsimus. Üks viimase aja parimate päevade parimaid päevi oli täna. 

Kuna ma olin suht magamata, sest öösel pidid naabrid nagistama nii valjusti, et vaene mina ei saanudki üle tunni magada, siis ei pidanud ma ka kohvi joomisega piire ja lõppes see kõik ülikooli kw's väga intensiivse naermisega, millest keegi jälle aru ei saanud (k.a mina ise), aga kõik naersid kaasa.

Mis Gustavisse puutub, siis tema pidi täna meie arvutit parandama tööl, aga viimasel hetkel ta otsustas, et tema jagab mulle juhised kätte ja ma saan kindlasti hakkama.... tuhkagi... Kalle abiga sain ma teada, et kast mida mina modemiks pidasin oli hoopis mingi ÄÕÖÕÜÖÕÜ asi ja mu modemi otsingud lõppesid selle pildiga, mida te üleval näete... Just selle pildi pärast oli õhtune kokkupõrge Gustaviga eriti awkward, aga äraütlemata meeldiv. Tore lõpp tegusale päevale, et nüüd täpsem olla...

Kuna ma olen viimasel ajal eriti palju kokkama hakanud ja seda just sellepärast, et emal valutab kogu aeg pea ja kokkamine on ainuke asi, mida ma hetkel tema heaks teha saan ,siis ma ootangi ta koju ära ja teen süüa ja siis ma vajun magama, sest homme on jälle töö ja kool...
P.S Kessu... termostass on suuuuurepärane... mida ma oleks täna selleta küll teinud.

Pole jälle..

... mõnda aega midagi kirjutanud. Ei oska ju kirjutada. Hea on, me möliseme, me naerame, me igatseme, me teeme nalja ja siis teeme teineteise nalju maha kuni kõik muutub jälle mölinaks ja me jälle naerame ennast ja teineteist. Ma ei oskagi midagi millestki rääkida, sest inimene hakkab mulle korda minema so much, et ma mõtlen suht vähe, kuigi ma üritan.

Viimased nädalad on nii segased ja kiired olnud, et nüüd peaks hankima endale värskema mõistuse ja muhedama elu ;)

You will find him, you'll find him next to me...

Mina avastan nüüd jälle ennast. Läbi kellegi teise ma näen jälle seda, mida ma siis tegelikult kardan, pelgan ja taotlen. Suht kapriisne olen. Mitte, et ma seda välja näitan, aga mõni päev tagasi ma pidin siiski võitlema endaga, et mõista mida ma tegema pean. Kuidagi halb aeg on, sest ma olen ise jälle rahulikumaks muutunud ja võib-olla isegi, et mugavamaks, aga teine nõuab rohkem, kui ''elame näeme'' vastuseid. Mine sa tea, äkki ma kiusan, aga nagu ma üleeile kirjutama hakkasin siia, et minul on aega vaja, mul on tõesti vaja aega, eks ma siis tulen ise millegagi välja. Talv on, ma peangi olema aeglane ja segane. Jumal tänatud, et mind on õigesti mõistetud ja selge see, et mul on parimad kavatsused, lihtsalt et päevad pole vennad, peab ka mõistma.

Mul kadus mõte ära nüüd, aga ma näen temas rohkem ennast, kui ma eales olen kelleski teises ennast näha osanud ja see hirmutab mind kohati juuksekarva otsteni. 

Oeh Sirkel... haha, sa võib-olla lööksid mu maha.

There's a world in your eyes, I can see it getting brighter

Tahaks midagi kirjutada. Väga tahaks, aga ei oska, sest ükski mõte ei püsi peas vaid mõtted sünnivad, aga lendavad kohe uitama. Eks ka sellel ole omad põhjused ja mine sa tea äkki päeva jooksul õnnestub mul need mõtted jälle kokku püüda ja ühte kohta koondada, siis ma tulen päris kindlasti tagasi.
Teoreetiliselt ma peaks jälle joonistama hakkama, sest mul on mõned poolikud tööd, mille lõpetamiseks kuluksid vaid mõned tunnid, aga pole olnud seda pisikut jälle sees mõnda aega ja ausalt öeldes, ega aega pole ka päris jalaga segada olnud.

Mõtlen endiselt Laurale, sest me jõudsime eile Lennujaamas veidi rääkida ja kuigi need olid elulisemad teemad, mis kohati olid taaskord vb liigagi unistavad, olid nad siiski olulised ja vähe sellest, et meid mõlemaid puudutas kõik see, millest rääkisime, see puudutas meid ühte moodi.

Ei taha oletada, mis saab kunagi, aga praegu on elu parajaks seikluseks muutunud. Ilusaks seikluseks. 

Mõtted, palun tulge räästa alla tagasi, mul on vaja ajutegevust ka õpingutes. Natukene aega veel. Palun.

Sweet mother of a baby penguin

Tegelikult pole midagi suurt ja tähtsat juhtunud... Seitsme ajal jõudsin eile koju ja kui kell kaheksa voodile kukkusin jäin poole sõnumi kirjutamise pealt ka magama.

Hea tunne on, selline hea, mida ei ole kahju jagada. Pigem vastupidi on seda nii palju, et valaks terve ilma sellega üle, kuigi ma kardan sellist äärmuslikku tunnet jõudsin ma eile nii kaugele, et kuni on hea, ongi hea ja seda tuleb nautida, mitte mõtelda, mis kõik valesti minna võib, sest tuleb, mis tuleb ja ma ei saa ju sinna nkn midagi parata, vähemalt siis, kui ma tõesti tahtsin viimati midagi muuta, ei piisanud ei tahtest ega tegudest. See oli siis...

Mu sees on paradiis eksole.

Täna lähme Gertu ja Hannaga 5D kinno. Midagi peab ju tegema siis, kui kõik on kuskil Tartus, maal ja välismaal. Laura läheb ka Austriasse, seega ma vist saadangi iga päev kellegi ära... So sad.

Tartule ei anna ma enam ühtegi inimest ära...aitab kah.

I can't see what you see, when i look at the world...

Elust enesest siis.

Eile oli koosolek, mis osutus taaskord hästi meeldivaks, aga lõppes oodatust tunni võrra hiljem, päeva see õnneks ära ei rikkunud. Jõudsime Rasmusega ikkagi muuseumi ja muidu hängida, sest juttu jätkus pikemaks. Vähemalt neli muuseumit on veel ees, kui kumbki meist ära ei tüdine. Need muuseumid, mida pole ei tema ega mina +/- 10 aastat külastanud a.la Meremuuseum, Loodusmuuseum, Tervishoiu oma jne. (mis on kahjuks remondis siiski, aga kuulub ammu külastamata omade hulka ikkagi). Eile käisime Suurgildi hoones. Shit just  got cultural.

Nüüd mööduvad mul siis mõned päevad tööl ja Rasmus on Tartus, seega  viimasel ajal harjumuspärasteks muutunud tegevuste asemel saan paremal juhul keskenduda pooleliolevatele asjadele. Ma väga loodan, et saan. Praegu on sess ka veel, mis ei tee elu sutsugi kergemaks, küll aga põnevamaks.

Täna siis- töö, raamatukogu ja kui liiga väsinud pole siis Liisi juurde ka või alguses Liisi juurde ja siis raamatukokku. Fakt on see, et raamatuid on mul vaja ja must check up on Liis...mis siis, et alles eile nägime, kunagi pole liiga palju.. Oleks vaid olnud veidi enam und öösel.

What is that, what you see?

30 tundi üleval, 6 tundi und, 8 tundi üleval, 4 tundi und ja nüüd ma olengi siia ka jõudnud- Sess just got real oleks selle nimi. Päris fun on, irooniata. Mulle isegi meeldib.

Ma ei saa öelda, et vahepeal poleks midagi toimunud, lihtsalt ma ei saa öelda, mis on. Hästi tore on olnud ja paratamatult pole unetutes öödes süüdi ainult sess. 

Peale nelja kuud maadlust varjatud masendusega lihtsalt selleks, et püsida pinnal ja jääda sealjuures ka inimeseks on praegu väga vahva aeg, mida ma kardan isegi kuidagi nimetada, et see ainult kaduma ei läheks.  (Ma ei ütle, et need neli kuud oleks täiesti must-valged olnud, aga praegu on täielik uusaeg). 

Täna on veidi passiivsemate meeleoludega päev olnud, aga siiski polnud ta igav. Eksam, siis sain lõpuks Liisaga ka kokku, saime trahvi koos jeeeei.

Tunnen puudust tartukatest, samas praegu ei oleks meil nkn aega teineteise jaoks, kuid meeles te mul olete ja ma olen kindlasti teil ka, mhm.

Homme on suur ja tähtis koosolek, pärast seda ma põlen, et näha Liisi ja päeva teise poole veedan ilmselt muuseumides samuti heas seltskonnas. Raamatukokku pean ka kindlasti jõudma.

Wish me luck!

''Can't you see that.. ...when I find you.. ...I'll find me.''

(Minu detsembriarmastus)

Kaunis hommikupoolik. Tuju on hea ja läbi külma aknaklaasi vaadates avaneb suurepärane vaade lõputult langevale lumele. Aeg on kelgutamiseeeeks ja lumememmede ehitamiseks, aga mitte täna. Plaan on tõmmata millalgi Kustit ja Aapu, meenutamaks lapsepõlve, Kadriorgu lumes möllama, kui see lumi enne ära ei sula.

Sirkel ka sinu koolisõrmus on nüüd pragune.

Peaks õppima, aga milleks, kui seda saab ka viimasel hetkel teha, eksole ju... Praegu loen Rasmuse ''Aja vaimude'' raamatut. Heaaaa.

Mõtlen, mõtlen, mõtlen mida kinkidaaaaa, raske.

I'll be back!

21:51

Kodus! Tänane kontori möll oli tüng, aga see selgus alles siis kui ma olin otsaga sinna jõudnud. Sain paari piinliku, aga naljaka asjaga hakkama ka, aga nendel ma siiski ei peatu.

Kontorist trippisin poodi ja sealt Lennujaama tagasi, nüüd juba Kessut ootama ja niisama hängima, raamatuid lugema, sest ma avastasin, et mul on sinna oma raamatukogu tekkinud. Okei, raamatukogu on veidi palju öelda, aga noh asi liigub selles suunas, et lõpuks ei olegi enam sigarisalong vaid lugemissaal.

Trimpasin kohvi, tegin sigarit (laikaboss) ja lugesin. Mõnikord võib ju mürgitada ennast küll... halb... pole oluline.

Kessut nägin ka lõpetuseks ja saatsingi nagu filmis. Vahtisin lennukit, kuni see kadus silmapiirilt. This is love.

Muidugi on love. Ma usun, et mu päev on palju enam, kui lihtsalt korda läinud... väss olen, aga see ka ainult hea.

someday, somehow, somewhere

It's not in my power 

to turn back the hours 

or make this all 

matter to you

Kena päev oli, küll ma shoppasin, küll sain inimestega kokku, aga noh mitte midagi erilist... Käisin käntsa ka täna päeva alguses... hea , et piinlik osa kohe alguses ära oli...

Mõtlen oma segaseid mõtteid. Mõtlen inimestele ja püüan mõista mingeid asju, mis siiani päris kohale jõudnud pole. Terve päev hoidnud näppu ka ''send'' nupul , aga ei suutnud vajutada. Naljakas. 

Homme tööle, kontorisse ja siis Kessut stalkima!

Mis toimps?

.. ja kell sai 3 me rääkisime järgmine hetk oli 5 ja ei saanud kuidagi magama minna ning lõpuks kell 7 oli uni kohustuslik, sest praegu olen ma tööl ja veidi und oli vaja.

Ma ei suuda siin (tööl) juua kohvi muudest tassidest kui enda omast. Mitte et teistel midagi viga oleks, aga minu tass on kõige vingem, niiet ma sunnin ennast pesema seda kogu aeg. Oma tass on ikka kodusem. 

Jummel te välja olete vaadanud... mitte muhvigi ei näes, kõik on valge. Nojah ma ju rääkisin, et ega see lumi tulemata jää. Ilm annab teada, et 20 aastat tagasi sündis Kiku.

Eile kirjutasin selle postituse, aga ära ei jõudnud postitada.. Igatahes, koju ma jõudsin alles üheksa paiku, sest terve öö oli jälle rääkimise öö...
Varsti jälle magama, sest silmad kuidagi vajuvad iseenesest kinni.

Nananana

Ma ei saanudki magada enam pärast seda kui Kessu ja Sirkli istumiselt koju jõudsin. Rääkisin juttu veel ja lõpuks ise ei pannud ka tähele kui viimased 2,5 unetundi raiskasin mõtlemisele... aga tuju oli hea ja tööl ei pidanud ka midagi olulist tegema.

Eile oli siis semiootika eksam meil... 3 küsimust ja täiesti blank aju, aga tundub, et sain kirjutatud... Ühega panin ilmselgelt pange, aga ma ei usu , et põdemisel oleks mõtet. 

Eksamit tuli tegema, paremal juhul, 50 inimest, kuigi see number pidi olema 200 vm... Pooled andsid lehe esimese viie minuti sees ära. Fun.

Peale eksamit istusime kohvikus 3 tundi ja nalja kui palju. Peale sessi teeme suure peo!

Jõudsin koju viie paiku päeval eile ja magasin tänase keskpäevani. Praegu tööl ja mis seal ikka lisada... Kenasti läheb!

Päeva lõpuni on veel terve elu aega, seega pole ju välistatud, et ma veel eksin siia..

viibi veel või mine, aga luba, et tuled tagasi...

 

(Thank God, iga päev thankin)

Kui on ainult hetk, milles oleme praegu siis ma palun VIIBI VEEL. Natukene veel, sest need viimased päevad on olnud kindlasti ühed ilusamad üldse. Eriti täna, kui kõigele heale lisaks tuli ka Kessu. Ma nutaks ja trambiks jalgu, et kõik oleks nii nagu aastavahetusel ja nii nagu täna Katusekohvikus ja Protestis.

Peale magamata ööd, peale täiesti frustreerivat tööpäeva ja kolmetunnist uinakut on mu elu siiski korda läinud ja ma ei tunne väsimust ja ma ei karda homset eksamit, kuigi palju ma selleks ikka õppinud olen. Ma ei taha magada, sest mulle tundub, et see tänane õhtu oli ilmselt see hea unenägu, millest ma ärgata ei tahaks.

See kõrval seismine ja õnnelike nägude nägemine ja meeletu soojuse tundmine, sest sa oled osa sellest suurest rõõmust, on väärt tervet elu, vaatamata sellele õhtueelsele hirmule, et üritus on määratud hukale. Eih. 

Mõelda vaid, me oleme teineteist näinud ju kõiges ja absoluutselt igasugustena, ma olen muidu Liisa täiskuud ka näinud, aga siinkohal ka tervitaks teda... ja mida ma öelda nüüd üritasin on see: olgugi, et mõnikord on see, mida me näeme võinud olla hirmutav siis pole midagi hirmsamat mõttest, et ühel päeval ei pruugi seda enam olla ja samas on see ka kõige ägedam tunne, tunne, et sa oled elus ja sul on mida hoida. 

Mul on mida ja keda hoida. Ja nii ongi ja nii jääbki ja see on põhjus, miks ma ikka veel siin olen. Kindlasti üks väga suur ja mõjuv põhjus.

Ma usun, et praeguśt aega võiks nimetada minu elukevadeks, sest ta õitseb igast küljest... ja tänu kellele- tänu mu kangelastele ja ma mõtlen seda kohe päris tõsiselt...jälle tõsiselt...

Liis, aitäh. Täna olid sa kangelane ja unusta ära ähvardused kookidega näkku saada.. sa ju tead, et ma ei mõelnud tõsiselt...

Ilusat uut !!!

(Ei ole väga aastavahetuselik pilt, aga mõte loeb)

Ma usun, et mul oli kõige kaunim aastavahetus, sest kaadris olid taaskord kõige armsamad inimesed. Tundub, et ma olen sõnatu või lihtsalt üleväsinud, et midagi veel lisada. Tegelikult polegi suurt lisada, sest ta oli üks parimaid aastavahetusi ever ja kogu moos. 

Küll aga tänane päev on kahe otsaga ja ühest küljest mind võib tituleerida päeva scumbagiks, aga ma tiriks selle tiitli alla veel kahte toredat noort inimest ja teisest küljest, ei tea kas peaks veel ühe šampuse lahti tegema.

Tegelikult teada tõsiasi on see, et mul aurab kõik suht kiiresti ära ja kokkuvõtteks on elu taaskord siiski korda läinud.

Soovitan siis kombekohaselt kõigil oma ninad kõrgemale tõsta ja astuda uhkelt uude aastasse, nii nagu me elakski viimast aastat... mis siis, et terve elu on veel ees...

Homme siis tervitame Kessut ja paneme madalaprofiililist pidu (aitäh ülikoolid, et teil kohe peale aastavahetust sess on :D ) ja teeme lahti ka Sirkli sünnipäeva otsad...

Must have fun!

3:43
... mina ei saa pahaseks, sest ma tahan saada või sellepärast, et ma olengi vahepeal nõme, aga kui ma juba saan siis esiteks ma saan kiiresti üle ja teiseks, kui ma kedagi juba armastan, siis naljalt pahaseks saamise pärast ma  lahti ei lase ja ma armastan niivõrd palju, et maailmas ei jätkuks sõnu väljendamaks mu sügavaimast sügavmat kiindumust, mis ei kao ka edaspidi, nii heas, kui halvas ja ma mõtlen seda niiiii tõsiselt, et paneks maailma põlema oma tõsidusega.

8:40
... nagu ütleks üks legendaarne lennujaama koristaja ''Puhta perses''.
See magamata õppimise ja ülemuretsemise öö ei tööta minu kasuks veel. Hea on see, et saan kuulata head muusikat ja juua head kohvi ja teha head suitsu, aga ma olen väsinud, nii väsinud.
Vähemalt on mu mõtted läbipaistvad ja head. Kavatsused on puhtad ja üllad. Veits peale kümmet teen ära vajalikud kõned, bronnin vajalikud kohad, et õhtune istumine saaks alata...õhtul. Kui ma päeval veits und ei saa, siis ma olen augus, sest homme hommikul olen tööpostil ja kell 12 on juba eksam.
Endiselt imetlen mälupilte meie aastavahetusest, aga peaksin tegema tööd...fakk :)
Hommikul oli siin üks meie endine kooliõde, kelle nime ma päris täpselt ei tea, aga me oleme enne ka kohtunud ja, kui see peaks ütlema midagi, siis ta õpib Saksamaal arstiteadust. Suht sweet.